Kodutus ja vaesus

Viimati muudetud 8.4.2008

Patust räsitud maailmas paljunevad ahnuse, sõja ja ükskõiksuse kibedad tagajärjed. Isegi niinimetatud „rikastes ühiskondades“ on kodutute ja vaeste osakaal kasvamas. Iga päev sureb näljasurma enam kui 10 000 inimest. Kaks miljardit inimest kannatab alatoitluse all ja tuhanded jäävad aasas pimedaks ebapiisava toidu tõttu. Kaks kolmandikku maailma rahvastikust on kinni õudses ringis: nälg-haigus-surm.

On mõned, kes on ise oma olukorras süüdi, kuid enamus neist inimestest ja peredest ei saa kaasa rääkida poliitilistes, majanduslikes, kultuurilistes või sotsiaalsetes küsimustes.

Ajaloos on ikka nii olnud, et sellises olukorras inimesed leiavad leevendust ja kaitset Jeesuse Kristuse järgijate südames. Hoolekandeasutused on väga paljudel juhtudel alguse saanud just kirikust ning hiljem laienenud valitsuse alale või vastupidi. Need asutused peegeldavad ideoloogilise altruismi kõrval ka ühiskonna arusaamist, et vähem kindlustatutega kaastundlikult tegelemine on nende endi huvides.

Sotsiaalteadlaste sõnul leiavad haigused just vaestes oludes endale soodsa kasvupinna. Lootusetuse, võõrandumise, kadeduse ja hüljatuse tunne viib sageli antisotsiaalse suhtumise ja käitumiseni. Ja siis peab ühiskond maksma tagajärgede eest, tasudes näiteks kohtusüsteemide, vanglate ja tervisesüsteemi eest. Vaesus ja ebaõnn kui selline ei põhjusta kuritegevust ega vabanda seda välja. Aga kui nendele inimestele keeratakse selg, kui nende vastu ei näidata üles kaastunnet, tekib neis julgusetus ja põlgus.

Kristlaste kaastunde aluseks ei ole seaduslik või sotsiaalne süsteem, nemad saavad oma juhised Pühakirjast: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?“(Mi 7:8).

Jesaja raamatu 58. peatükk on seitsmenda päeva adventistidele väga hingelähedane. Me näeme selles peatükis enda vastutust, kui "lõhutud müüride parandajail", "teeradade käidavaks tegijail" (s 12).

Kutse on „päästa valla ülekohtused ahelad... murda oma leiba näljasele ... viia oma kotta viletsad kodutud... kui sa näed alastiolijat ja riietad teda“ (s 6, 7). Niisiis, müüride parandajaina peame kandma hoolt ka vaeste eest. Kui me elame Jumala seadused välja armu ja armastuse tegudes, esindame maailmas Jumala iseloomu.

Tõhustamaks Kristuse teenistust tänapäeva maailmas, peame tegutsema nii nagu Tema, ja mitte ainult kuulutama vaestele evangeeliumi, vaid ravima haigeid, söötma näljaseid ja lohutama hüljatuid (Lk 4:18, 19; Mt 14:14). Kristuse eeskuju on Tema järgijate jaoks määrav.

Kristuse vastuses Juudale peegeldus hoolitsus vaeste eest: „Vaeseid on teie juures ju alati, mind aga ei ole teil alati“ (Mt 26:11). Selles tuletab Jeesus meile meelde, et just Temas on Elu Leib, mida inimesed meeleheitlikult vajavad. Samas tunnistame, et füüsilist ja vaimulikku on võimatu teineteisest lahutada. Toetades neid koguduse ja avalikke teenistusi, mis leevendavad teiste vaeva, ja isiklikke abiosutamisi, töötame just vaimuliku eesmärgi nimel.

See avalik seisukoht avaldati Peakonverentsi sessioonil 1990. aasta 5. juulil Indianas USAs Peakonverentsi president Neal C. Wilsoni poolt pärast konsultatsiooni Seitsmenda Päeva Adventistide ülemaailmse koguduse 16 asepresidendiga.

Jaga Facebookis
Info