Perevägivald

Viimati muudetud 8.4.2008

Perevägivald hõlmab igasugust vägivalda – verbaalset, füüsilist, emotsionaalset, seksuaalset, aktiivset või passiivset hülgamist, mida peresiseselt kasutab inimene või kasutavad inimesed, olenemate sellest, kas nad on abielus, sugulussidemetes, elavad koos või lahus või on lahutatud. Tänapäevased rahvusvahelised uuringud on näidanud, et perevägivald on globaalne probleem. Seda esineb kõikides vanuse- ja rahvusgruppides, kõikidel sotsioökonoomilistel tasemetel ning perekondades, kes kuuluvad erinevatesse religioossetesse organisatsioonidesse või kes ei kuulu sinna. Perevägivalla esinemissagedus on sarnane nii linnades, eeslinnades kui maakohtades.

Perevägivald avaldub mitmel viisil. Näiteks võib see olla abikaasa füüsiline ründamine. Vägivallaks loetakse ka emotsionaalne rünnak, näitels verbaalsed ähvardused, vihahood, isiksuse alavääristamine ja ebarealistlik nõudmine olla täiuslik. See võib viia füüsilise sunduseni ja abielusiseste vägivaldsete seksuaalsuheteni või verbaalse või mitteverbaalse hirmutava käitumiseni. Sinna hulka kuulub vigastusi või kahjustusi tekitav käitumine nagu verepilastus, alaealiste laste väärkohtlemine või hülgamine vanema või hooldaja poolt. Vägivald eakate inimeste suhtes avaldub füüsilises, psühholoogilises, seksuaalses, verbaalses, materiaalses ja meditsiinilises väärkohtlemises ja hülgamises.

Piibel räägib selgelt, et kristlasi teiste hulgast eristavaks peaks olema koguduse- ja perekonnasisesesed head suhted. Kristuse meelsus kujutab endast armastust ja aktsepteerimist, teiste kinnitamist ja ülesehitamist, mitte väärkohtlemist ja mahakiskumist. Kristuse järgijate seas ei tohi esineda türanlikku kontrollimist ning võimu või autoriteedi kuritarvitamist. Motiveerituna armastusest Kristuse vastu on Tema järgijad kutsutud tundma austust ja muretsema ligimeste heaolu eest, aktsepteerima mehi ja naisi võrdsetena ning tunnistama, et igal inimesel on õigus austusele ja väärikusele. Kui kristlane kaasinimestesse nii ei suhtu, moonutab see tema isiksust ning alavääristab Jumala poolt loodud ja lunastatud inimkonda.

Apostel Paulus viitab kogudusele kui usu majapidajale, mis toimib laiendatud perekonnana, pakkudes aktsepteerimist, mõistmist ja lohutust kõikidele, eriti neile, kellel kusagilt valutab või kellel pole erilisi eeliseid. Pühakiri kujutab kogudust kui perekonda, milles toimub isiklik ja vaimulik kasvamine, kus inimesed, kes tunnevad end reedetuna, hüljatuna ja kurbadena, muutuvad andestavaiks, usaldavaiks ja terviklikeks. Piibel räägib ka kristlase isiklikust vastutusest kaitsta oma kehatemplit rüvetamise eest, kuna see on Jumala eluase.

Kahjuks esineb perevägivalda mitmetes kristlikes kodudes. Sellele ei tohi iialgi läbi sõrmede vaadata. See mõjutab tugevalt kõikide sellega seotud inimeste elu ning tekitab pikaajalise väärastunud arusaama Jumalast, iseendast ja kaasinimestest.
Me usume, et kogudusel on vastutus

  1. Hoolitseda perevägivallaga kokkupuutunute eest ning vastata nende vajadustele:
    1. kuulata ära ja aktsepteerida väärkoheldud inimesi, osutades neile armastust ning kinnitades neile, et nad on väärtuslikud ja hinnalised inimesed.
    2. rõhutada väärkohtlemmise ebaõigsust ning kaitsta selle ohvreid nii koguduses kui ka ühiskonnas.
    3. võimaldada hoolitsev, toetav teenistus vägivalla ja väärkohtlemisega kokku puutunud peredele, otsides võimalusi nii ohvritel kui vägivallatsejatel saada nõustamist seitsmenda päeva adventistidest professionaalide juures, kui need olemas on, või mõne muu olemasoleva spetsialisti juures.
    4. julgustada seitsmenda päeva adventistide koolitamist ning võtta tööle seitsmenda päeva adventistidest litsentseeritud spetsialiste nii koguduseliikmete kui ka ümbruskonna inimeste teenindamiseks.
    5. pakkuda lepitusteenistust, kui vägivallatseja kahetsus teeb võimalikuks andestuse ja suhete taastamise. Kahetsus tähendab alati täielikku vastutuse võtmist oma tegude eest, nõusolekut suhte taastamiseks igal võimalikul moel ning vägivalda välistavat käitumist.
    6. evangeeliumi valguse suunamine mehe-naise, vanema-lapse ja teistele lähedastele suhetele ning üksikisikute ja perekondade julgustamine üheskoos kasvama jumalike ideaalide poole.
    7. valvata, et põlu alla ei satuks ohver ega vägivallatseja ei peresiseselt ega koguduses, samal ajal hoides vägivallatsejat vastutustundlikuna oma tegude eest.
  2. Pereelu tugevdamine:
    1. Võimaldades pereelu alast haridust, mis on suunatud armule ning mis hõlmab piibellikke arusaamu kristlike suhete järjepidevusest, võrdusest ning ülimat austust teineteise vastu.
    2. Suurendada teadlikkust faktoritest, mis võivad viia perevägivallani.
    3. Arendada mooduseid vältimaks kuritarvitamist ja vägivalda ning selle kordumist, mida on sageli täheldatud peresisestes suhetes põlvkondade vältel.
    4. Muuta tavapäraseid religioosseid ja kultuurilisi uskumusi, mida võidakse kasutada perevägivalla õigustamiseks või mahasalgamiseks. Näiteks kui Jumal on vanematel käskinud oma lapsi korrale kutsuda, ei tähenda see jõhkrat distsiplinaarkaristust.
  3. Aktsepteerida meie moraalset vastutust olla tähelepanelikud ning vastutustundlikud perevägivalla suhtes oma koguduse siseselt või ühiskonnas, ning deklareerida, et selline vägivaldne käitumine ei lähe kokku seitsmenda päeva adventistide põhimõtetega. Ühtegi märki või teadet vägivallast ei tohi alahinnata, vaid sellesse tuleb suhtuda tõsiselt. Koguduseliikmete puhul tähendab ükskõikseks jäämine ja vastutustundetu suhtumine perevägivallale läbi sõrmede vaatamist, seega seda pikendades ning tõenäoliselt süvendades.

Kui me tahame elada valguse lastena, peame valgustama pimedust, kui meie keskel leidub perevägivalda. Me peame üksteisest hoolima, isegi siis, kui mittesekkumine oleks lihtsam.

(Ülaltoodud seisukoht põhineb järgmistel Pühakirja tekstidel: 2Ms 20:12; Mt 7:12; 20:25-28; Mk 9:33-45; Jh 13:34; Rm 12:10, 13; 1Kr 6:19; Gl 3:28; Ef 5:2, 3, 21-27; 6:1-4; Kl 3:12-14; 1Ts 5:11; 1Tm 5:5-8.)

See seisukht võeti vastu Seitsmenda Päeva Adventistide Administratiivse Komitee Peakonverentsil (General Conference of Seventh-day Adventists Administrative Committee, ADCOM) 27. augustil 1996. aastal ning Peakonverentsi Täitevkomitee iga-aastasel nõupidamisel Costa Ricas San Jose’s, 1.-10- oktoobril 1996. aastal

Jaga Facebookis
Info