Sureva inimese eest hoolitsemine

Viimati muudetud 8.4.2008

Inimeste jaoks, kes juhinduvad oma elus Piibli õpetustest, on surma reaalsus osa patu poolt mõjutatud inimlikust olukorrast (1Ms 2,17; Rm 5; Heb 9,27). On „aeg sündida ja aeg surra“ (Kg 3,2). Kuigi igavese elu and kuulub kõikidele, kes võtavad vastu päästmise Jeesuses Kristuses, ootavad ustavad kristlased Jeesuse teist tulekut, et pärida surematus (Jh 3,36; Rm 6,23; 1Kr15,51-54). Oodates Jeesuse taastulemist, on kristlased kutsutud vaatama silma nii enda surmale kui ka hoolitsema teiste surijate eest. 

Valu ja kannatused puudutavad iga inimese elu. Füüsiline, vaimne ja emotsionaalne trauma on universaalne nähtus. Siiski, inimkannatustel pole mingit heastavat ega lepitavat väärtust. Piibel õpetab, et ükskõik kui suur inimlik kannatus ei saa lunastada hinge patust. Jeesuse Kristuse kannatus üksi on küllaldane. Pühakiri kutsub kristlasi üles mitte heitma meelt kannatustes, manitsedes neid õppima sõnakuulelikkust (Heb 5,7-8), kannatlikkust (Jk 1,2-4), ja vastupidavust viletsustes (Rm 5,3). Piibel tunnistab ka Jeesuse Kristuse võidukat väge (Jh 16,33) ja õpetab, et inimkannatuste leevendamine on oluline kristlik kohustus (Mt 25, 34-40). See oli Jeesuse eeskuju ja õpetus (Mt 9,35; Lk 10,34-36) ning on Tema tahe meie suhtes (Lk 10,37). Kristlased vaatavad igatsusega sellele uuele päevale, mil Jumal lõpetab kannatused igaveseks (Ilm 21,4).

Edusammud meditsiini-valdkonnas on lisanud komplikatsioone ka sureja eest hoolitsemises. Minevikus ei olnud võimalik palju teha selleks, et pikendada inimese elu. Kuid tänapäevase meditsiini võimalused on muutnud keeruliseks moraalsete ja eetiliste otsuste tegemise. Milliseid kitsendusi teeb kristlik usk sellistele võimalustele? Millal peaks surmahetke edasilükkamine andma eesõiguse valuleevendamisele elu lõppemise kaudu? Kes on piisavalt adekvaatne tegema taolisi otsuseid? Milliseid piiranguid, kui üldse, peaks kristlus panema inimese kannatuste lõpetamisele?

On saanud tavaliseks, et selliseid küsimusi arutatakse seoses eutanaasiaga. Palju segadust esineb just selles valdkonnas. Eutanaasia algne ja sõnasõnaline tähendus on „hea surm“. Nüüd kasutatakse terminit kahes, märkimisväärselt erinevas tähenduses. Tihti viidatakse eutanaasiale kui „armulisele tapmisele“ või sihipärasele patsiendi elu võtmisele eesmärgiga vältida valulikku suremist ning leevendada patsiendi lähedaste ja omaste koormat. (See on nn aktiivne eutanaasia). Kuid sõna “eutanaasia” kasutatakse ka, ebakohaselt seitsmenda päeva adventistide meelest, meditsiinilise abi katkestamise või mittejagamise kohta, selleks et mitte pikendada inimese elu, lastes tal surra loomulikul teel. (See on nn passiivne eutanaasia). Seitsmenda päeva adventistid usuvad, et võimaldamine inimesel surra loomulikul teel eelneva meditsiinilise sekkumisega, - mis, kõigest hoolimata, on osutunud siiski ainult patsiendi kannatuste pikendamiseks ja surmahetke edasi lükkamiseks - on moraalselt erinev tegevusest, mille peamine eesmärk on sihipärane ja otsene elu võtmine.

Seitsmenda päeva adventistid otsivad võimalusi suhtuda elu lõppemise eetilistesse probleemidesse viisil, mis demonstreeriks nende usku Jumalasse kui elu Loojasse ja Lunastajasse ning teeks avalikuks Jumala armu, mis läkitab neid ligimese teenimisse armastuses. Seitsmenda päeva adventistid kinnitavad, et inimelu on Jumala looming ja imeline and, mida peab alal hoidma ja kaitsma (1Ms 1-2). Nad kinnitavad ka Jumala imepärast lunastuse andi, mis annab igavese elu neile, kes usuvad (Jh 3,15; 17,3). Seega nad toetavad moodsa meditsiini panust inimese elu pikendamiseks selles maailmas.  Siiski, meditsiini võimalusi tuleks kasutada taktitundeliselt viisil, mis väljendab Jumala armulisust ja leevendab kannatusi. Kuna me ootame Jumala tõotuse järgi igavest elu uueks loodud maal, siis ei peaks me üleliia klammerduma selle maailma elu külge. Seetõttu pole tarvilik ka aktsepteerida kõikvõimalikke meditsiinilisi pingutusi lihtsalt selleks, et pikendada suremise protsessi.

Kuna seistmenda päeva adventistid on pühendunud inimese kui terviku eest hoolitsemisele, siis keskenuvad nad ka sureja puhul tema füüsilisele, emotsionaalsele ja vaimulikule olemusele. Nad lähtuvad järgmistest piibellikest printsiipidest:

  1. Inimesel, kelle elu on lõppemas ja kes on mõistuse juures, on õigus teada tõde enda tervisliksut olukorrast, sellest kuidas teda koheldakse ja millised on tulemused. Tõde ei tohi salata, kuid seda tuleb esitada kristliku armastuse ja tundlikkusega arvestades patsiendi personaalset ja kultuurilist tausta (Ef 4:15).
  2. Jumal on andnud inimestele valikuvabaduse ja Ta soovib, et me kasutaksime seda vabadust vastutustundlikult. Seitsmenda päeva adventistid usuvad, et see vabadus laieneb ka meditsiinilisele abile. Pärast seda kui on otsitud jumalikku juhtimist ja tehtud kindlaks, millised isikud ja nende huvid on mõjutatud otsusest (Rm 14:7) ja meditsiinilisest nõuandest, peaks inimene, kes on võimeline otsustama, tegema kindlaks, kas ta otsustab võtta vastu meditsiinilise interventsiooni või mitte. Isikut ei tohi sundida alluma meditsiinilisele kohtlemisele, mida ta ei ole nõus aktsepteerima.
  3. Jumala plaan on, et inimesed oleksid hoitud ja hoolitsetud pereringis ja usukogukonnas. Inimese eluga seotud otsused on kõige parem teha tervete peresuhete kontekstis peale seda kui on saadud meditsiinilist nõustamist (1Ms 2,18; Mk 10,6-9; 2Ms 20,12; Ef 5-6). Kui surev inimene ei ole võimeline andma nõusolekut või väljendama oma eelistusi seoses meditsiinilise interventsiooniga, siis peaks otsustama inimene, kes on sureja poolt selleks valitud. Kui pole kedagi ka valitud, siis peaks selleks olema isik, kes on talle kõige lähedasem. Väljaarvatud eriolukordade puhul, peavad meditsiini ja õigusprofessionaalid järele andma surija kõige lähedasema inimese soovidele. Inimese soovid ja otsused on parem teha kirjalikult ja need peaksid olema kooskõlas eksisteerivate õiguslike nõudmistega.
  4. Kristlik armastus on praktiline ja vastutustundeline (Rm 13:8-10; 1Kr 13; Jk 1:27; 2:14-17). Selline armastus ei salga usku ega kohusta meid pakkuma ega aktsepteerima meditsiinilist interventsiooni nende jaoks, kelle olukord on tõsisem kui interventsioonist saadav võimalik kasu. Näiteks, kui meditsiiniline hoolekanne säilitab peamiselt kehalised funktsioonid, ilma et oleks lootust patsiendi teadvuse taastumisele, siis on interventsioon kasutu ja sellest võib loobuda. Samamoodi võib meditsiinilisest abist loobuda või selle peatada kui see mõttetult pikendab patsiendi kannatusi ja agooniat. Iga tegevus peab aga olema kooskõlas seadusandlusega.
  5. Samas kui kristlik armastus võib õigustada meditsiinilisest sekkumisest loobumist juhul kui see ainult pikendab patsiendi agooniat, ei praktiseeri seitsmenda päeva adventsitid „armulikku tapmist“ ega toeta mingit enesetapu võimalust (1Ms 9:5-6; 2Ms 20:13; 23:7). Nad oponeerivad aktiivse eutanaasia kasutamisele, millega sihipäraselt võetakse elu kannatavalt ja surevalt inimeselt.
  6. Kristlik kaastunne kutsub kannatuste vähendamisele. Mt 25:34-40; Lk 10:29-37 Hoolitsemisel surijate eest on kristlase kohustus vähendada valu ja kannatusi nii palju kui võimalik, mitte aga kasutades aktiivset eutanaasiat. Kui on selge, et meditsiiniline abi ei ole võimeline patsienti tervendama, peaks olema peamine eesmärk kannatuste vähendamine.
  7. Piibellik õigluse printsiip kinnitab, et abistama peab neid, kes on kaitsetud ja sõltuvad. Psalm 82:3-4; Õp. 24:11-12; Jes. 1:1-18; Miika 6:8; Luuka 1:52-54 Nende haavatava olukorra tõttu peab nende eest eriliselt hoolitsetama, kindlustades, et tegemist ei oleks mingisuguse diskrimineerimisega. Surija eest hoolitsemine peaks rajanema nende vaimulikel ja meditsiinilistel vajadustel ning nende poolt väljendatud valikutel, mitte aga nende sotsiaalsel väärtusel Jk 2:1-9.

Kui seitsmenda päeva adventistid püüavad järgida neid põhimõtteid, ammutavad nad lootust ja julgust faktist, et Jumal vastab oma laste palvetele ning võib nende heaolu nimel teha ka imesid. Psalm 103:1-5; Jk 5:13-16 Järgides Jeesuse eeskuju, otsivad nad kõigis asjades ka Jumala tahet Mt 26:39.

Nad on kindlad, et võivad otsida Jumala abi surijate kannatuste ning valude eest hoolitsemisel. Nad on veendunud, et Jumala arm on piisav igasuguses ebaõnnes. Psalm 50:14-15 Nad usuvad, et igavene elu on Jumala armastusest tagatud igaühele, kes usub Jeesusesse.

See konsensuslik seisukoht kiideti heaks 9. oktoobril 1992 Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse täitevkomitee aastakoosolekul Silver Springsis Marylandis.

Jaga Facebookis
Info