Abielu

Viimati muudetud 26.6.2019

Abieluga seotud probleeme võib näha nende tõelises valguses ainult siis, kui neid vaadeldakse abielu taevase ideaali taustal. Abielu, mis sai Eedenis jumaliku alguse ja mida Jeesus Kristus kinnitas, on monogaamne ja heteroseksuaalne kogu elu kestev ühendus armastavas sõpruses mehe ja naise vahel. Oma loova töö haripunktis tegi Jumal inimkonna meheks ja naiseks omaenda näo järgi ning pani alguse abielule, lepingul põhinevale ühendusele kahe sugupoole vahel. See on nii füüsiline, emotsionaalne kui ka vaimne ja seda iseloomustatakse Pühakirjas sõnadega „üks liha“.

Kasvades välja kahe soo erinevustest, kujutab abieluühtsus midagi, mis sarnaneb jumaliku ühtsusega Kolmainsuse eri isikute vahel. Pühakirja jooksul on heteroseksuaalset abieluühendust kõrgeks tõstetud kui sümbolit ühendusest Jumala ja inimkonna vahel. See on inimlik tunnistus Jumala ennastohverdava armastuse ja oma rahvaga sõlmitud lepingu kohta. Mehe ja naise harmooniline liitumine abielus toob endaga kaasa sotsiaalse ühtsuse mikrokosmose, mida on ajaloo vältel austatud kui stabiilse ühiskonna tuuma. Lisaks kavandas Jumal abielusisese seksuaalsuse mitte ainult ühendaval põhjusel, vaid ka inimperekonna laienemiseks ja jätkusuutlikkuseks. Jumaliku kava kohaselt on järglaste saamine tihedalt seotud sama protsessiga, milles mees ja naine võivad leida rõõmu, naudingu ja füüsilise terviklikkuse. Last võib usaldada mehele ja naisele, kelle armastus on lubanud neil üksteist tunda sügavas seksuaalses ühenduses. Laps on nende ühtsuse elav kehastus. Kasvav laps areneb abielusisese armastuse ja ühtsuse õhkkonnas, milles ta on eostatud, ning tal on eesõigus suhtele oma mõlema bioloogilise vanemaga.

Mehe ja naise monogaamset abieluühendust kinnitatakse Jumala poolt seatud perekonna ja sotsiaalse elu alusena ning seda peetakse ainsaks moraalselt sobivaks kohaks genitaalse või muul viisil intiimse seksuaalkäitumise jaoks. Samas ei olnud abielu Jumala ainus plaan inimese lähisuhtevajaduse ega perekonnaühtsuse kogemise jaoks. Üksikuks jäämine ja sõprus vallaliste inimeste vahel kuulub samuti jumalikku kavasse. Sõpradega koos olemise ja nende toetuse tähtsus tõuseb esile kogu Piiblis, mõlemas Testamendis. Koguduses ehk Jumala majapidamises avalduv vennalikkus on kättesaadav kõigile, vaatamata nende perekonnaseisule. Siiski seab Pühakiri kindlad sotsiaalsed ja seksuaalsed piirid niisuguste sõprussuhete ning abielu vahele.

Adventkogudus peab kinni sellest piibellikust vaatest abielule ilma mööndusteta, uskudes, et selle kõrge vaate igasugune madaldamine on taevase ideaali madaldamine. Kuna patt on abielu rikkunud, vajab Jumala kavandatud abielu puhtus ja ilu taastamist. Väärtustades Kristuse lunastustööd ja Püha Vaimu tegutsemist inimsüdametes, võivad abielu algse eesmärgi taastada ning selle nauditavust ja terviklikkust kogeda mees ja naine, kes ühendavad oma elu abielulepingu läbi. 

Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi nõukogu kiitis selle seisukoha heaks ja võttis vastu 23. aprillil 1996.

Jaga Facebookis
Info