Inimõiguste ülddeklaratsiooni 50. aastapäev

Viimati muudetud 6.5.2020, rubriik Ametlikud seisukohad

Alates oma sünnist 19. sajandi keskel on Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus toetanud inimõigusi. Juhituna piibellikest väärtustest, võtsid varased adventistid osa võitlusest orjakaubanduse ja ebaõigluse vastu. Nad väitsid, et igal inimesel on õigus valida oma uskumusi vastavalt enda südametunnistusele ning praktiseerida ja kuulutada oma religiooni vabalt, ilma diskrimineerimiseta, austades samas teiste inimeste võrdseid õigusi. Seitsmenda päeva adventistid on veendunud, et religiooni jõuga pealesundimine on vastuolus Jumala põhimõtetega.

Edendades religioosset vabadust, pereelu, haridust, tervist, vastastikust abi ja hädasolijate vajaduste rahuldamist, kinnitavad seitsmenda päeva adventistid iga Jumala näo järgi loodud inimolendi väärikust.

1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni kirjutasid ja võtsid vastu inimesed, kes tulid läbi teise maailmasõja ennenägematust hävingust, segadusest ja ahastusest. See piinav kogemus andis neile nägemuse tulevikumaailmast, kus on rahu ja vabadus, ning igatsuse selle järele. Ülddeklaratsioon tuleb inimsüdame parimast ja kõrgeimast osast ning on alusdokument, mis seisab kindlalt inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja vähemuste mittediskrimineerimise eest. Artikkel 18, mis kaitseb tingimusteta usuvabadust nii uskumuste kui ka praktikate osas, on eriti tähtis, kuna usuvabadus on põhiõigus, mis kaitseb ja toetab kõiki inimõigusi.

Tänapäeval rikutakse inimõiguste ülddeklaratsiooni sageli, artiklit 18 mitte kõige vähem. Sallimatus tõstab sageli oma koledat pead, hoolimata inimõiguste arengust paljudes riikides. Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus õhutab Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni, valitsusi, religioosseid juhte ja usklikke ning valitsusväliseid organisatsioone töötama püsivalt selle deklaratsiooni rakendamise nimel. Poliitikud, ametiühingute juhid, õpetajad, tööandjad, meediaesindajad ja kõik arvamusjuhid peaksid inimõigusi tugevalt toetama. See astuks vastu kasvavale vägivaldsele religiooniäärmuslusele, sallimatusele, vihakuritegudele ja usul või usuvastasel ilmalikkusel tuginevale diskrimineerimisele ning aitaks eeltoodud probleeme vähendada. Niiviisi kasvaks ülddeklaratsiooni praktiline olulisus ja seda ei ähvardaks iial oht muutuda tähtsusetuks dokumendiks. 

Selle seisukoha võttis hääletamise teel vastu peakonverentsi haldus­komitee 17. novembril 1998 ja avaldas peakonverentsi avalike suhete büroo.

Jaga Facebookis
Info