Misjonitöö tagamine kiiresti muutuvas sotsiaalses keskkonnas

Viimati muudetud 20.10.2011

Seitsmenda päeva adventistid on haaratud misjonitööga, et Jumala igavest armuevangeeliumi kuulutada kõigile inimestele, kutsudes neid vastu võtma Jeesust kui isiklikku Päästjat ja Issandat, ühendades ülejäänute kogudust ja valmistudes Jeesuse tagasitulekuks. Jutlustamise, õpetamise ja tervishoiutöö tulemusena on misjonitöö laienenud üle maailma. Ülemaailmne infrastruktuur ühendab kohalikud kogudused globaalseks usukogukonnaks.

Kirik on rajanud erinevaid haridus-, meedia- ja tervishoiuasutusi, millised omavad tähtsat osa koguduse misjonitöö esindamisel ja selle elluviimisel. Seitsmenda päeva adventistide kogudused ja asutused tegutsevad väga erinevates sotsiaal-, poliitilistes ja usulistes keskkondades. Samas on viimase aja arengud mõnede riikide ja kohalike võimuesindajate vastuvõetud seadustes tekitanud vastandumist kristliku maailmanägemuse ja moraaliga. Hiljutised muudatused seadusandluses on olnud murettekitavad, kuna sotsiaalkindlustatuse (eriti seadused seksuaalvähemuste võrdsuse ja töösuhete võrdsustamise alal) teema on muutumas järjest aktuaalsemaks. Kristlikud arusaamad ja moraalipõhimõtted on kiiresti muutuvas maailmas tõsise surve all. Maailma arengute tõttu on osutunud võimatuks anda neile väljakutsetele ühest ja kõikjal sobilikku vastust.

Tööalaseid suhteid reguleeriv seadusandlus on üks valdkond, kus seitsmenda päeva adventistide väärtushinnangud ja arusaamad on survestatud. Näiteks annavad vastuvõetud seadused abielule uue definitsiooni või kaitsevad isiku õigusi ja käitumist seonduvalt tema seksuaalidentiteediga. Seitsmenda päeva adventistid usuvad, et abielu on eluaegne armastuse ja kooseluliit mehe ja naise vahel1 ja Piibel ei tunnista homoseksuaalset aktiivsust või elustiili.2 Adventkirik ei aktsepteeri samasooliste abielu ega kiida heaks homoseksuaalsuse praktiseerimist ega selle kaitsmist. Sellist teguviisi rakendavad ja praktiseerivad ühiskonnad on rajatud teistel kooselupõhimõtetel ja sellest tulenevalt võib tekkida seisukohtade kokkupõrkeid.

Paljudes riikides on kirikul siiani usuline vabadus oma vaateid esitada ja neid ka praktiseerida, näiteks teatud isikute eelistamisel töölevõtmisel. Paljud ametikohad ja asutused asuvad piirkondades, kus säärane töötajate eelistamine ei ole lubatud. Otsustamisel on vaja tarkust ja ettevaatlikkust, et adventkiriku misjonitöö eelpool nimetatud asjaolude tõttu ei seiskuks ega saaks vastuseisu tõttu kahjustatud. Järgnevad printsiibid on välja töötatud kirikujuhtide jaoks, et aidata neil toime tulla olukordadega, kus kiriku ja selle töötajate väärtushinnangud on kaalul. Järgmisi põhimõtteid soovitatakse järgida, kui soovituslikku abi koguduse asutustesse töötajate töölevõtmisel, et koguduse misjonisuutlikkust hoida ka kiiresti muutuvates sotsiaalsetes olukordades. Neid peaks kaaluma kollektiivselt, määratlemaks sobivaim tegevusplaan juhuks, kui kirik või tema allasutus satub riigiseaduste poolt surve alla.

  1. Säilitada misjoni- ja tunnistamise valmidus. Kristlik misjon, tunnistamine ja kuulutamine leiab aset langenud maailmas, keerulistes olukordades, mis ei ole alati meie kasuks või on sageli meist isegi sõltumatud. Sellistes olukordades ei peaks kristlik otsus olema töölt lahkumine, vaid võimaluse leidmine misjonitöö jätkamiseks vaatamata olukordadele. Valmidus tunnistada ja jätkata misjonitööd peaks raskes olukorras otsuse langetamisel olema üheks peapunktiks.
  2. Olla hea kodanik. Kristlased elavad samaaegselt kahes kogukonnas – ilmalikus riigis ja Jumala riigis. Nad peavad olema head kodanikud mõlema jaoks. Olukorras, kus nende kahe vahele tekib pinge, näitavad kristlased üles veendumust usus, nagu Piibel õpetab. Kõikides muudes küsimustes on kristlasi üles kutsutud, nagu see on Piiblis esitatud, järgima ja ellu viima riigiseadusi.
  3. Mõista, et piirid on olemas ja neid ei saa ületada, kuid misjonitöö peab jätkuma. Koguduseliikmed ja adventkiriku organisatsioonid elavad maailmas, aga ei ole maailmast. See paratamatus selgitab, miks kogudus ei saa alati sulanduda ühiskonnas levinud kommetega. Ustavus piibellikele printsiipidele ja õpetusele nõuab piiride määramist, kui kaugele kirik saab ja ei saa minna. Sedasi toimides saab muuta misjonitöö ühiskonnale selgeks ja arusaadavaks. Organisatsiooni kogemus ja eesmärk määratlevad antud hetke valiku. Iga olukord peab olema läbi vaadatud antud hetke kontekstis.
  4. Oma tegevuse kohandamine seadustele ei muuda kiriku seisukohti. Erinevatele olukordadele reageerides jääb tegevusruum erinevaks, enne nn piiride puutumist –  ehk siis jõudmist punkti, millal kirik hülgab oma seisukohad ja missiooni ja lõpetab tunnistamise. Kirik peaks leidma võimaluse oma positsiooni sobitamiseks olukorraga ja tagama misjonitöö jätkumise, mitte seadma küsimuse alla oma seisukohti ja neid ümber tegema.
  5. Tööseadusandlust peaks regulaarselt uuendama, arvestades kohaliku olustikuga. Kõik tööturul viibivad organisatsioonid peaksid koostama ja regulaarselt üle vaatama tööandjat ja töötajat puudutavad, samuti ka töökohta puudutavad seadusaktid.
  6. Asutuste juhtorganite reageerimine. Kirik kasutab oma õigust usulisele vabadusele ja eelistavale töölevõtmisele kehtivate seaduste raames. Kui asutuse nõukogu-juhtkond või muu kontrollorgan leiab, et seadusandluse muutmise või muude usuliste vabaduste piiramiste tõttu on võimatu asutusel oma ülesannet täita, võib ta pöörduda seaduses ettenähtud korras seaduskaitseorganite poole, et oma õigusi kaitsta. Juhul kui asutuse õigusi ei ole võimalik kaitsta ja tema tegutsemine muutub võimatuks kehtivate seaduste raames, siis ta võib ennast ümber korraldada, sobitumaks seadusruumi, või on sunnitud oma tegevuse lõpetama.
  7. Pigem pidada nõu kui otsustada ühepoolselt. Kiriklik asutus või ettevõtte ei tohiks langetada otsuseid ühepoolselt. Asutuse nõukogu või komitee peaks otsima nõuandeid ka kõrgemal asuvatest instantsidest (liit, unioon, divisjon) või pöörduma Peakonverentsi poole, juhul kui asutus allub Peakonverentsile. Selliselt võib vältida vastuolu enne selle tekkimist.
  8. Enne kohtusse pöördumist peaks pidama nõu. Juhul kui asutus on otsustanud kohtusse pöörduda või juhul kui ta peab kaitsma ennast kohtus kolmanda osapoole kaebuse tõttu, peaks selle juhatus konsulteerima Peakonverentsiga või selle seadusabinõustajaga enne kohtusse pöördumist.

See seisukohavõtt on vastu võetud Seitsmenda Päeva Adventistide Peakonverentsi aastakoosolekul 15.oktoobril 2007 Marylandis.

Jaga Facebookis
Info