Jumala elav Seadus

Põhiline uskumus nr 19: „Jumala käsk: Jumala käsu suured põhimõtted on ilmutatud kümnes käsus ning nende näitlikuks kehastuseks on Kristuse elu. Need väljendavad Jumala armastust, tahet ja eesmärke inimeste käitumise ja suhete osas ning on kohustuslikud kõigile inimestele kõikidel aegadel.“

Need, kes arvavad, et kuna nad käivad „Uue Testamendi koguduses“, ei „pea“ nad enam seadust täitma, peaksid üle lugema Jeesuse sõnad ja elu. Meie adventistidena usume, et Kristuse elu on kümne käsu näitlikuks kehastuseks. Me tahame teha sama, mida Tema.

Jeesus kummardas ainult Jumalat, ükskõik missuguseid ahvatlusi Talle pakuti. Ta ei lasknud mitte millelgi end takistada ja ebajumalaks saada. Ta võttis Jumala nime tõepoolest väga tõsiselt. Ta pidas hingamispäeva, austas perekonda ja taotles elu, andes selle isegi surma palge ees rohkem kui ühel korral inimestele tagasi. Ta oli mugava lahutamise vastu, andis võtmise asemel, rääkis tõtt koguni siis, kui see Teda ohustas, ning himustamine? Jeesus? Seda ei suuda isegi ette kujutada. Mina saan siin kokku kõik kümme käsku.

Kuidas see „peab“ üleüldse seotud on? Lihtsalt see, et meil inimestena on harjumus teisi asju tegema „sundida“, süüdistada ja mitte allumise eest „karistusi“ jagada, üksteist vääriliseks või väärituks, armastusväärseks või ebaarmastusväärseks sildistada selle põhjal, kas me neid asju teeme või mitte, ei tähenda, et Jumal seda teeks.

Jumal, vastupidi, riskib oma eluga (tegelikult kaotab selle), et söösta meie järele põrgutulle. Ta tõmbab meid välja, hoolitseb meie eest, seob ja tervendab meid ning asetab seejärel ohutusse kohta, leegitsevatest piiridest kaugel, ja ütleb õrnalt: „Mine nüüd! Sinnapoole! Siit saab rahusse ja haljale aasale. Ma hoian su eemal leekidest, karjetest ja piinast.“

Aga meie lükkame alahuule prunti ja viriseme: „Sa ei lase mul kunagi teha midagi, mida ma tahan teha! Miks ma pean kõiki neid reegleid järgima? Kõigi teiste laste isad lubavad neil tules mängida!“

Kõik, mis mul on öelda, on ... „???“

Halja aasa Issand, ma tõesti eelistan Sinu teed põrgule! Tõesti! Meenuta seda mulle, kui ma järgmine kord tahan hakata virisema: „Kõigi teiste laste ...!“