Longu vajuva lille ja langeva lehe kujul nägid Aadam ja ta kaaslane esimesi kõdunemise märke. Nende meeltesse tõusis elavalt karm tõsiasi, et kõik elav peab surema. Isegi õhk, millest sõltus nende elu, kandis endas surma seemneid.
Samuti tuletati neile pidevalt meelde nende minetatud ülemvalitsust. Aadam oli alamate loodolevuste keskel seisnud kui kuningas ja kuni ta oli Jumalale ustav, tunnustas kogu loodus tema valitsemist, aga kui ta patustas, kaotas ta ülemvalitsuse. Mässumeelsus, mille ta ise oli sisse lubanud, laienes läbi loomariigi. Nii kõnelesid kurja tundmise kurvast õppetunnist mitte üksnes inimeste elu, vaid ka kõik loodud olevused, puud metsas, rohi aasal ja seesama õhk, mida nad hingasid.
Kuid surelikke ei loovutatud valitud kurja tagajärgede kätte. Saatanale kuulutatud kohtuotsuses anti vihje lunastusele. „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele,“ ütles Jumal, „sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.“ (1. Moosese 3:15) See kohtuotsus, mida kuulutati meie esivanemate kuuldes, oli nende jaoks tõotus. Enne kui nad kuulsid kibuvitstest ja ohakatest ning raskest tööst ja vaevast, mis pidi nende osaks olema, ja põrmust, milleks nad pidid jälle saama, kõlasid sõnad, mis andsid neile kindla lootuse. Kõik, mis oli Saatanale alistudes kaotatud, oli võimalik Kristuse kaudu tagasi saada.
Seda avaldust kordab loodus ka meile. Kuigi see on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega. Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud „tõe õiguses ja vagaduses“ (Kiri efeslastele 4:24). Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. − „Education“, lk 26, 27.
In English