Andev meelsus

Avaldatud 4.9.2019, rubriik Päeva sõna

„Sa ei tohi varastada!“ 2. Moosese 20:15

Nagu oleme nüüdseks õppinud, sisaldavad kõik käsud palju rohkem kulda, kui pealispinnal näha on. Võtame näiteks sellesama käsu. Väikese lapsena õpime mitte võtma asju, mis ei ole meie omad – ei teistelt lastelt, ema rahakotist, küpsisepurgist ega poest. Lasteaiaeaks on enamikul meist see selge.

Kui saame vanemaks, õpime mitte võtma ka neid käegakatsumatuid asju, mis ei ole meie omad. Me ei võta endale au teise inimese töö eest. Me ei võta ära tähelepanu inimeselt, kellel on tähetund käes. Me ei varasta aega hingamispäevatundidest ega raha Jumala kümnisest. Ilma et oleksime asjatult uhked ja eneseõiged, on enamikul meist hea põhjus tunda end enamasti ausana. Me palume andestust ja pakume hüvitust, kui avastame vastupidise olukorra.

Kuid selles käsus on enamat.

Kas oled kunagi mõelnud, et kui Jumal keelab millegi tegemist, siis soovib Ta, et teeksime vastupidist? Ja varastamisele vastupidine ei ole mittevarastamine, vaid andmine! Mõne järgneva päeva pühendustekstis uurime üksikasjalikumalt, kuidas Jumal meid andma õhutab.

Kõige olulisem on meeles pidada, et kõik, mis meil on, tuleb kõigepealt Jumalalt. Kui me anname Talle oma raha, aega, talente, teenimist, südame, siis anname ainult tagasi selle, mille Ta on meile juba andnud. Kui me siis areneme ja kasvame ja meil on rohkem anda, siis see ei tule üksnes Temalt, vaid meie andmisest Temale. Kui sulle see põhjendusring kohale jõuab.

Kõige suurem ime toimub siis, kui pärast võtmise asemel anda otsustamist kohtume taevas inimestega, kes ütlevad: „Ma olen siin sellepärast, et sina … .“

Hämmastav!

Helde Jumal, Sina andsid. Sa annad. Ka tulevikus. Kõik, mis meil on, kõik, mis me oleme. Planeedi ja kõik, mis sellel on. Meie keha ja hinge. Sa andsid meile isegi vabaduse anda tagasi või mitte anda. Ma annan end Sinule. Ma ei tea, mida Sa suudad minust teha, aga ma tahan väga seda näha.

Jaga Facebookis