Söömine on Piiblis oluline. Nelja tuhande ja viie tuhande toitmine olid meeldejäävad sündmused, samuti viimane õhtusöömaaeg. Kuid siinkohal tuleb pöörduda tagasi esimese Pühakirjas kirjeldatud söömise juurde: „Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.“ (1Ms 3:6, 7)
Mulle meeldiks välja pakkuda, et Piibli sõnumi saame kokku võtta kahe silmi avava söömaaja loona. Esimene oli maad kujundav sündmus. Sellega tulid patt, surm ja muud hädad, mis on moodustanud selle maailma ajaloo, mis on hüpanud oma rada ja on teel enesehävitusse. See söömaaeg tõi kaasa ka pika loetelu inimlikke mooduseid patust põhjustatud probleemide lahendamiseks, millest esimene oli inimeste väljamõeldud moodus päästmiseks ja lunastuseks. Alateemana kulgeb mõte, et inimesed suudavad probleemi lahendada. Võime kasutada viigilehti oma alastuse varjamiseks. Kui sellest täielikult ei piisa, võime pimeduse väed jõuga kukutada. Ja sellega seoses tuli visioon väga inimlikust Messiast.
Teine söömaaeg lõpetas kõik selle inimesekeskse spekulatsioon. Seekord avati silmad rohkem jumalikule lahendusele nende probleemide jaoks, mis olid tulnud esimesest söömaajast.
Kui nende kahe jüngri silmad avati, mõistsid nad tõepoolest Kristuse surma ja Tema üliolulise ülestõusmise tähendust. Nad tundsid selgelt, et patu needus oli võidetud, et surm ise oli saanud saatusliku hoobi ja et esile kerkisid uued võimalused.
Jeesus elas! Mitte nagu Jairuse tütar või Naini linna lese poeg või ülesäratatud Laatsarus. Nemad pidid taas surema. Kuid siin oli Keegi, kes oli läinud läbi surma ja tulnud teiselt poolt võitjana välja.
Nende silmad avanesid, sest ülestõusnud Issanda tõttu sai kõik särava uue tähenduse. Ja see uus pilk on ka sinu ja minu jaoks.
In English