Selleks ajaks teadis juba töntsimgi jünger, et midagi kohutavat on juhtumas Jeesusega ja selle kaudu ka nendega. Nende heaolu oli ju täielikult Jeesusega seotud. Nad olid Tema pärast kõigest loobunud. Ja nüüd kõneles Ta vaid ettekuulutusi, mis kõik lõppesid surmaga ristil. See polnud nende arusaam Messiast. Ja kindla peale polnud see nende arusaam kasust selle karismaatilise õpetaja nimel kõigest loobumise eest. Sellest ajast peale, kui nad hakkasid Teda järgima, polnud asjad veel mitte kunagi nii ähmased ja lootusetud paistnud.
Selles kontekstis ütles Jeesus, et Ta ei jäta neid orbudeks. Selle mõttega on Jeesus tagasi Johannese 14:1 juures, kus Ta ütles: „Teie süda ärgu ehmugu!“ Teises ja kolmandas salmis kinnitas Ta, et tuleb jälle tagasi. Kuid see tagasitulemine toimub ajastu lõpus Tema teisel tulekul.
Kuid Johannese 14:18 esitab palju kiiremat tulemist. Veel pisut aega ei näe maailm (need, kes ei hoolinud Temast ega Tema sõnumist) Teda Tema surma ja matmise tõttu. Aga „teie“, räägib Ta jüngritele, „näete mind.“ Ja nad nägidki pärast ülestõusmist. Seepärast ei jäänud nad orvuks lausa kahes mõttes. Esiteks nad kohtuvad Temaga taas pärast kolme päeva hauas viibimist. Ja teiseks, Abilise ehk Lohutaja anni kaudu on Ta nendega, kui nad seisavad maailmaga silmitsi ilma Tema füüsilise ligioluta.
Ent Tema tõotus on parem kui lihtsalt mitte mahajätmine. „Sest mina elan,“ lubas Ta oma järelkäijatele, „ja ka teie peate elama.“ Üks Jeesuse evangeeliumi kõrghetki on see, kui Ta jagab võitu surma üle oma järelkäijatega.
Need jüngrite hetked on olulised minu jaoks minu enda kristlikul teel. On päevi, mil ma tunnen end mahajäetu, lootusetu ja hüljatuna. Need on halvad uudised. Kuid hea sõnum on, et ma pole orb, kellena end tunnen. Mul on taevane Isa, ülestõusnud Issand, võimas Abiline ja igavese elu garantii. Mul võib olla praegu kiusatust lasta lootusetusel endast võitu saada, aga mul tuleb vaid tõsta pilk taas tegelikkusele, mis mul on Jeesuses.
In English