Nüüd olid tehtud Jumala juhistele vastavad ettevalmistused lepingu kinnitamiseks. [Tsiteeritud 2. Moosese 24:4−8.]
Siin sai rahvas lepingu tingimused. Nad tegid Jumalaga pühaliku lepingu, mis kujutas Jumala ja iga Jeesusesse Kristusesse uskuja vahel tehtavat lepingut. Tingimused esitati rahvale selgelt. Neile ei jäetud vääritimõistmise võimalust. Kui neil kästi otsustada, kas nad nõustuvad kõigi antud tingimustega, olid nad ühehäälselt nõus igale kohustusele kuuletuma. Nad olid juba nõustunud Jumala käskudele kuuletuma. Nüüd olid seaduse põhimõtted üksikasjalikult käsitletud, et nad võiksid teada, kui palju hõlmas leping seadusele kuuletuda. Nad olid seaduse konkreetselt määratletud üksikasjadega nõus.
Kui iisraellased oleksid Jumala nõudmistele kuuletunud, oleksid neist saanud praktilised kristlased. Nad oleksid olnud õnnelikud, sest nad oleksid järginud Jumala teed, mitte oma loomupärase südame kalduvusi. Mooses ei jätnud neile võimalust Issanda sõnu vääriti tõlgendada ega Tema nõudmisi vääriti kasutada. Ta kirjutas kõik Issanda sõnad raamatusse, et neid saaks hiljem üle lugeda. Ta oli need kirjutanud üles mäel, kui Kristus ise need dikteeris.
Vapralt tõotasid iisraellased Issandale kuulekust pärast seda, kui olid kuulnud Tema lepingut rahvale ette loetavat. Nad ütlesid: „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda.“ (2. Moosese 24:7) Siis eraldati rahvas ja pitseeriti Jumalale. Issandale toodi ohver. Osa ohvriverd piserdati altarile. See tähendas, et inimesed olid end – oma keha, mõistuse ja hinge – Jumalale pühendanud. Osa piserdati rahva peale. See tähendas, et Kristuse vere piserdamise kaudu võttis Jumal nad armuliselt vastu kui erilise aarde. Nii astusid iisraellased Jumalaga pühasse lepinguvahekorda. − „Manuscript Releases“, 1. kd, lk 114, 115.
In English