Jumal on usaldanud oma püha töö inimestele ja nõuab, et nad teeksid seda hoolikalt. … Nad suruvad oma ellu liiga palju asju, lükkavad homsesse selle, mis nõuab tähelepanu täna, ning palju aega läheb kaotsi möödalaskmiste piinarikkaks parandamiseks. Inimesed võivad jõuda kõrgemale kasulikkuse tasemele, kui lihtsalt vedada endaga läbi elu kaasa heitlikku meeleseisundit. Nad võivad täiustada noores eas kujunenud iseloomu puudulikke jooni. Nad võivad sarnaselt Paulusega näha vaeva selle nimel, et jõuda palju kõrgemale täiuse tasemele.
Jumala tööd ei tohi teha hooti. Äkiliste impulsside järgimine ei anna sellele mingit eelist. Vastupidi, kindla peale on vaja teha head tööd kannatlikult, päev päeva järel, ning arendada vahendeid ja meetodeid. Kui päeva jooksul jäetakse töö hooletusse ja järgmist ööd kasutatakse kaotatud aja tasategemisele, siis näitavad järgmine hommik ja päev selle tulemusena väsinud aju ja üldist väsimust, mis tähendab elu ja tervise seaduste kindlat rikkumist.
Ärkamiseks, perepalvuseks, söögiaegadeks ja tööks peavad olema korrapärased ajad. Religioosne kohus on seda põhimõtet hoida sõnades ja eeskujus. Paljud raiskavad kõige väärtuslikumad hommikutunnid, lootes, et nad saavad sel kombel hooletusse jäetud töö lõpetada neil tundidel, mis peaksid olema pühendatud unele. Jumalakartus, tervis, edukus − kõik kannatab selle tõelise religioosse süsteemi puudumise tõttu. …
Mõned töölised peavad loobuma aeglastest töömeetoditest, mis on valdavad, ja õppima kiirust. Kiirus on vajalik samamoodi nagu usinus. Kui soovime teha tööd Jumala tahte järgi, tuleb seda teha nobedalt, kuid mitte tähelepanematult ja hooletult. − „Manuscript Releases“, 8. kd, lk 326, 327.
In English