Tõeõpetaja peab edenema teadmistes, kasvama armus ja kristlikus kogemuses ning arendama harjumusi ja kombeid, mis austavad Jumalat ja Tema Sõna. Ta peab teistele näitama, kuidas Sõna praktiliselt ellu rakendada. Iga edusamm, mille teeme pühitsetud võimekuses ja mitmetes õpingutes, aitab meil Jumala Sõna mõista ning Pühakirja uurimine aitab teiste hariduseks vajalike valdkondade õppimisel.
Pärast esimest tutvust Piibliga kasvab tõsimeelse otsija huvi kiiresti. Jumala Sõna regulaarsest uurimisest saadav distsipliin võimaldab näha tões värskust ja ilu, mida nad varem ei ole märganud. Piiblitekstidele viitamine rääkimise ajal saab Piibli õppijale loomupäraseks ja lihtsaks.
Jumala Sõna õpetajal on kõigest muust tähtsam püüda kõige innukamalt ise omada Pühakirja sisemist tõendit. Need, kes soovivad selle tõendi õnnistust, peavad Pühakirja iseenda jaoks uurima. Kui nad õpivad Kristuse antud õppetunde ja võrdlevad üht piibliteksti teisega, et näha, kas need sobivad omavahel, omandavad nad Jumala Sõna tundmise ja tõde kirjutab end nende hinge.
Tõde on tõde. See ei ole mähitud ilusatesse kaunistustesse, et imetletaks selle välist külge. Õpetaja peab tegema tõe mõistuse ja südametunnistuse jaoks selgeks ja veenvaks. Sõna on kaheterane mõõk, mis lõikab mõlemat pidi. See ei astu pehmetes toatuhvlites.
Palju on juhtumeid, kus inimesed, kes on kaitsnud kristlust skeptikute ees, on pärast kaotanud skeptitsismi labürindis oma hinge. Neid on tabanud malaaria ja nad on vaimulikult surnud. Neil olid tõe jaoks tugevad argumendid ja ohtralt väliseid tõendeid, kuid neil ei olnud elavat usku Kristusesse. End kristlaseks nimetavate inimeste hulgas on tuhandeid ja tuhandeid, kes ei uuri kunagi Piiblit. Uuri püha Sõna palvemeelselt, omaenda hinge kasuks. Kui sa kuuled elavate jutlustajate sõna ja kui nad elavad ühenduses Jumalaga, siis leiad, et Vaim ja Sõna on ühel nõul. − The Review and Herald, 20. aprill 1897.
In English