Pika kõrberännaku kestel kogesid iisraellased igal nädalal kolmekordset imet, mis söövitas mällu hingamispäeva pühaduse: kuuendal päeval oli mannat maas kahekordne kogus, seitsmendal päeval polnud seda üldse ning hingamispäevaks vajalik osa säilis maitsvana ja puhtana. Teistel päevadel aga muutus säilitada püütud manna toiduks kõlbmatuks.
Mannaga seotu tunnistab vääramatult tõsiasjast, et hingamispäeva ei seatud sisse alles käsuandmisel Siinail, nagu paljud väidavad. Enne seda, kui iisraellased Siinaini jõudsid, mõistsid nad hingamispäeva pidamise kohustust. Hingamispäeva pühadust õpetati neile pidevalt sellega, et neil tuli igal reedel koguda mannat kahekordselt, et sellest piisaks ka hingamispäevaks, mil seda üldse maas ei olnud. Kui mõned inimesed rahva seast läksidki hingamispäeval välja kavatsusega koguda mannat, küsis Issand neilt: „Kui kaua te tõrgute pidamast minu käske ja käsuõpetust?“
„Ja Iisraeli lapsed sõid mannat nelikümmend aastat, kuni nad jõudsid asustatud maale; nad sõid mannat, kuni nad jõudsid Kaananimaa rajale.“ Nelikümmend aastat meenutas manna iga päev Jumala lakkamatut hoolitsust ja õrna armastust nende vajaduste rahuldamisel. Laulja sõnade kohaselt andis Jumal „neile taeva vilja! Inimene sõi inglite leiba“ (Psalmid 78:24, 25), s.t inglid hankisid neile toitu. Toitumine „taeva viljast“ õpetas rahvale iga päev, et Jumala tõotusi usaldades olid nad puuduse eest sama hoitud nagu siis, kui neid ümbritsesid Kaananimaa viljakate tasandike lokkavad teraviljapõllud. − „Patriarhid ja prohvetid“, lk 296, 297.
In English