Kui patused meelt parandavad, siis taevas rõõmustab

Avaldatud 7.12.2018, rubriik Päeva sõna

Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Johannese 17:18, 19

Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. „Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.“ (Kiri roomlastele 3:11, 12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada. …

Rabidel oli ütlus, et taevas tõuseb rõõm, kui üks Jumala vastu patustanu hävitatakse, kuid Jeesus õpetas, et Jumala jaoks on hävitamine võõras töö ning et taevas rõõmustab selle üle, kui Jumala kuju taastatakse hingedes, kelle Ta on loonud.

Kui inimene, kes on patus kaugele läinud, püüab Jumala juurde tagasi tulla, kohtab ta arvustamist ja usaldamatust. On neid, kes kahtlevad tema meeleparanduse ehtsuses või sosistavad: „Tal pole püsivust, ma ei usu, et ta vastu peab.“

Need inimesed ei tee Jumala, vaid Saatana tööd, kes on vendade süüdistaja. Nende kriitika abil loodab Saatan selle hinge araks muuta ning peletada ta veelgi kaugemale lootusest ja Jumalast. Mõelgu kahetsev patune rõõmule, mis tõuseb taevas ühe kadunud hinge tagasitulekust. Toetugu ta Jumala armastusele ning ärgu lasku end variseride halvakspanul ja kahtlusel mingil juhul julgusetuks muuta.

Rabid mõistsid, et Kristuse tähendamissõna käib tölnerite ja patuste kohta, kuid sel on ka laiem tähendus. Kadunud lambaga ei kujuta Kristus üksnes patust üksikisikut, vaid kogu maailma, mis on usust taganenud ja patuga laostatud. See maailm on kõigest üks kübemeke ääretus universumis, mille üle Jumal valitseb, kuid ometi on see väike langenud maailm – üks kadunud lammas – Tema silmis väärtuslikum kui üheksakümmend üheksa, kes ei läinud tarast eksiteele.

Kristus, taevaste õuede armastatud Valitseja, alandas end ning loobus aust, mis Tal oli koos Isaga, et päästa üks kadunud maailm. Selleks jättis Ta kõrged patutud maailmad, üheksakümmend üheksa, kes Teda armastasid, ja tuli siia maa peale, kus „teda haavati meie üleastumiste pärast“ ja „löödi meie süütegude tõttu“ (Jesaja 53:5) Jumal andis iseennast oma Poja kaudu, et Ta võiks rõõmu tunda kadunud lamba tagasisaamisest. …

Iga hinge, keda Kristus on päästnud, kutsutakse tööle, et Tema nimel päästa kadunuid. Iisrael jättis selle töö unarusse. Kas tänapäeval pole seda hooletusse jätnud need, kes nimetavad end Kristuse järelkäijateks? − „Kristuse tähendamissõnad“, lk 189−191.

Jaga Facebookis