Enamik Uue Testamendi lugejatest jääb selle kirjakoha täisvõimsusest ilma. Aga jüngrite puhul polnud see nii. Kuna nad olid juudid, mõistsid nad Jeesuse viinapuu väite tähtsust ja tähendust.
Vana Testament kujutab Iisraeli ikka ja jälle viinapuuna ja Jumala viinamäena. „Iisraeli sugu,“ väidab Jesaja, „on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik.“ (Js 5:7) Ja Jeremija tsiteerib Jumalat Iisraelile ütlemas: „Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks.“ (Jr 2:21) „Sina tõid viinapuu Egiptusest,“ ütleb psalmist (Ps 80:9) Seepärast oli viinapuust saanud Iisraeli sümbol nii suurel määral, et nad vermisid selle oma müntidele, kui vabaks rahvaks said. Nii tähendas olla viinapuu osa olla iisraellane või juut.
Kuid Vana Testamendi õpetus viinapuust ei lõppenud Iisraeli Jumala viinapuuga samastamisega. Sümboolsuse pahupool on fakt, et Pühakiri seostab Iisraeli järjekindlalt mandumise mõistega. Jesaja mõte oli, et viinamägi oli metsikuks muutunud. Jeremija jaoks oli rahvas muutunud Jumala istutatud heast viinapuust „võõraks kärbunud viinapuuks“ (Jr 2:21). Ja Hoosea jaoks on Iisrael „tühi viinapuu“ (Ho 10:1, KJV).
Need sõnalised pildid annavad tausta Jeesuse šokeerivale väitele „Mina olen tõeline viinapuu“. Selle väite tähendus oli mõistagi, et juudina sündimine ei teinud inimest automaatselt osaks Jumala viinamäest. Vastupidi, Jeesus räägib oma juutidest kuulajaile (ja meile), et olla osa Jumala tõelisest rahvast, tähendab olla Temaga lähedaselt ühendatud.
See mõte viib Jeesuse järgmise arutluse juurde Johannese 15:6−10, mida tähendab jääda Temasse sama lähedaselt nagu oksad on seotud tõelise viinapuuga.
Enne nende salmide uurimist peame mõtlema taas igavese elu teele. See tee ei tähenda baptistina, luterlasena, katoliiklasena ega isegi mitte adventistina sündimist. Selle tuum on olla ühendatud Jeesuse kui meie Päästja, Issanda ja Sõbraga. Viinapuu osa olemine tähendab, et meie elu ja eesmärgid on Temaga täielikus kooskõlas.
In English