Koidab …

Eliisabet läks uksele vaatama, kes tuleb. Oli olnud vaikne aeg, ei olnud jutuajamisi ja naermist koos Sakariasega, nagu ta oli harjunud. Kuid aeg läks ja ta uskus, et tema abikaasa hakkab taas rääkima, kui laps on sündinud. Vahepeal oli ta nii sügavalt õnnelik ja rahulolev, et teda ei häirinud miski.

„Maarja!“ Eliisabet oli rõõmus oma noort sugulast vastu võttes. Aga enne, kui ta midagi muud öelda jõudis, selsamal hetkel, kui Maarja tervitusega vastus, tundis Eliisabet midagi jahmatavat. Laps tema kõhus, kes oli nüüd juba piisavalt suur, et teda mõnikord öösel ärkvel hoida, andis äkitselt tugeva hoobi ja Eliisabetile tuli hämmastav sisendus Pühalt Vaimult. Ta teadis, miks Maarja tuli ja mis uudist ta tahtis rääkida.

„Õnnistatud oled sina naiste seas,“ hüüdis ta, „ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.“ (Luuka 1:42−45)

Eliisabet tundis asja. Ta oli kogenud abikaasa uskmatuse tagajärgi. Meile ei ole öeldud, kas tal endal oli raskusi Jumala tõotuse vastuvõtmisega, aga ta tundis omast käest uskumise õnnistust.

Ka Maarja vajas seda kinnitust. Tal tuleb kodus probleeme, kuigi ta ei teadnud, kui palju. Näiteks ei teadnud ta, et Joosep püüdis teda minema saata. Aga ta teadis, et naabrid saavad teada, et ta jäi lapseootele enne abiellumist ning tõenäoliselt jääb see teda alatiseks painama.

Esimesed valguskiired olid ilmumas, kuid sel hetkel ainult vähestele valitutele. Rahvamassid jätkasid ikka veel oma igapäevaelu ning ootasid ja igatsesid vabastamist. Neil lastel oli vaja veel palju kasvada. Kuid vähemalt kaks paari vanemaid, üks noor ja teine vana, teadsid, et Jumal on tegutsema hakanud. Prohvetikuulutused hakkasid täitumiseni jõudma.

Lõpuks ometi hakkas koitma.

Tähtede Hoidja, Sina sead ajastuse ja täidad oma plaani. Eedenis antud tõotusest oli möödunud neli tuhat aastat. Nüüd on möödunud veel kaks tuhat aastat. Ma pingutan silmi ja vaatan koitu oodates idataevast. Aita mul olla Sinu tõde kandev laps, nagu olid Eliisabet ja Maarja, uskuda iga Sinu sõna ja sirutuda julgustades nendeni, kes on minu ümber!