Kõik kahtlused on kõrvaldatud ja Toomas võis öelda vaid: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Kahtlev jünger oli jõudnud usu juurde. Ja see usk kujundas tema ülejäänud elu. Kuigi Apostlite tegude raamat (mis keskendub esimeses osas Peetruse kuulutustööle Jeruusalemmas ja teises osas Pauluse tööle paganate hulgas) ei käsitle tema edasist tegevust, kõneleb varakristliku koguduse tugev traditsioon, et Toomast, julgest jüngrist, kes pidi enne tegutsemist kindel olema, sai esimene misjonär Pärsias ja Indias. Lõuna-Indias on pärismaalaste grupp, keda on sajandeid tuntud kui Tooma kristlasi. Nad väidavad, et ta suri märtrisurma St. Thomase mäel Madrase lähedal.
Kuigi me ei saa traditsiooni tõestada (vähemalt mitte Tooma enda nõudlike standardite kohaselt), teame kahtluse varjuta, mis ajendas seda meest kogu ülejäänud elu – veendumus, et Jeesus on „minu Issand ja minu Jumal“. See kindel usk sai tema elu juhtivaks jõuks ja tugipunktiks.
Kuid mis veelgi olulisem, see on kogu kristluse alus. Selle Tooma väitega sai Johannese evangeeliumis ring täis. Toomas on Johannese evangeeliumis esimene inimene, kes pöördub Jeesuse kui Jumala poole. Ometi on see tõde, millega algab neljas evangeelium: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. ... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.“ (Jh 1:1−14)
Pärast seda sissejuhatust suunab Johannes lugejad avastusteekonnale, et me võiksime ise jõuda Tooma ja teiste kogemuste najal järeldusele, et Naatsareti Jeesus on tõepoolest Messias, Jumala Poeg. Johannes ütleb evangeeliumi eesmärgi püstituses, et ta valis materjali oma evangeeliumi jaoks nii, et ka meie võiksime jõuda samale järeldusele nagu Toomas („Et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg“) ja saaksime seeläbi igavese elu (Jh 20:30, 31).
Johannes püüdis näidata seda apostlite veendumust võimalikult kindlalt ja tugevalt, sest ta teadis, et meie ei näe kunagi oma silmaga ülestõusmist, vaid peame toetuma inspireeritud Pühakirjale. „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (salm 29)
In English