Meelt parandanu vihkab pattu ja armastab õigust

Avaldatud 9.12.2018, rubriik Päeva sõna

Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?“ Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“ Apostlite teod 2:37, 38

Kuidas saab inimene olla õige Jumala ees? Kuidas tehakse patune õigeks? Me saame kooskõlla Jumalaga, pühadusega, ainult Kristuse kaudu, aga kuidas peame tulema Kristuse juurde? Paljud esitavad sama küsimuse nagu rahvahulk nelipühapäeval, kui nad, tundes oma pattu, hüüdsid: „Mida me peame tegema?“ Peetruse esimesed sõnad olid: „Kahetsege pattu.“ Teine kord, veidi hiljem, ütles ta: „Kahetsege pattu ja pöörduge, et teie patud kustutataks.“ [Apostlite teod 2:38, KJV; 3:19, KJV]

Patukahetsus hõlmab kurbust patu pärast ja sellest pöördumist. Me ei saa aga patust loobuda, mõistmata selle patusust, ja tegelikku muutust elus ei toimu enne, kui me pöördume sellest ära oma südames.

Paljud ei suuda aru saada patukahetsuse tegelikust olemust. Nad kurvastavad oma pattude pärast ja teostavad isegi välise uuenduse, sest nad kardavad kannatusi, mida patustamine endaga kaasa toob. Kuid see ei ole kahetsemine piibellikus mõttes. Nad kurdavad pigem kannatamise kui patu enda pärast. Selline oli ka Eesavi südamevalu, kui ta taipas, et esmasünniõigus on kaotatud alatiseks. Bileam, kohutatud inglist, kes seisis paljastatud mõõgaga tema teel, tunnistas end süüdi kartuses kaotada elu. See tunnistus ei sisaldanud aga ehtsat patukahetsust, sihikindlat pöördumist ega põlgust kurja suhtes.

Juudas Iskariot ütles pärast Issanda reetmist: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.“ [Matteuse 27:4] Kohutav mõte hukkamõistust ja hirmus väljavaade kohtumõistmisele sundisid ta süüdiolevat hinge ülestunnistusele. Süü tagajärjed täitsid teda kabuhirmuga, kuid ta hinges polnud sügavat, südantlõhestavat kurbust, et ta oli ära andnud Jumala veatu Poja ja salanud Iisraeli Püha. … Kõik eelpool nimetatud mehed hädaldasid patu tagajärgede pärast, kuid ei kurvastanud patu enda pärast.

Kui aga süda alistub Jumala Vaimu mõjule, elavneb südametunnistus ning patune hakkab tajuma Jumala püha käsu sügavust ja pühadust ning mõistma, et see on tema valitsuse aluseks nii taevas kui ka maal. … Ta [patune] näeb Jumala armastust, pühaduse ilu ja puhtuse rõõmu. Ta igatseb saada puhastatud ja uuesti ühendusse taevaga. − „Tee Kristuse juurde“, lk 23, 24.

Jaga Facebookis