Kas pole huvitav – Noa, kes oli Eenoki pojapojapoeg, kõndis ka koos Jumalaga! Tol ajal elasid inimesed nii kaua, et oli üllatav, et Eenok oli enne Noa sündi kadunud. Aadam ise, kogu inimkonna isa, suri kõigest 126 aastat enne Noa sündi ja ta elas veel siis, kui Eenok sai 300-aastaseks!
See oli Jumala jaoks valus aeg. Ta oli olnud nii rõõmus, kui lõi maailma koos inimestega, keda armastada. Nüüd ei olnud kogu planeedil peaaegu kedagi, kes oleks Jumalat vastu armastanud. Piiblis on kirjas, et Jumala süda valutas, ja see kõlab õigesti, eks ole?
Nüüd tuli hävitada kogu maailm, kuid Jumal soovis siiski päästa nii paljusid kui võimalik. Ehk pöörab hirm tulevase veeuputuse ees mõned Tema juurde tagasi. Jumal käskis Noal ehitada laeva ja kuulutada nii innukalt, kui ta suudab, paluda ja anuda inimesi sisse astuma ja päästetud saama. Ja seda 120 aastat!
Huvitav on mõelda: Jumal ei nõudnud südame ega meelsuse muutmist. Ta palus neil lihtsalt laevatreppi pidi laeva sisse minna. Kui raske see ikka oli? See oli umbes nagu: „Ärge sellest ühest puust sööge!“
Noa ütles oma tegudega neile, kes tema ümber olid: „Ükskõik kui rumal võib see teile paista, kõigepealt olen ma Jumala laps. Alles selle järel tuleb teie sõprus ja teie arvamus minust.“
Ma ei tea, kui raske oli Noal jätkata ehitamist ja kuulutamist aasta aasta järel, aastakümme aastakümne järel, kui kõik, välja arvatud tema oma pere, arvasid, et ta on peast segi.
Ma ei tea, kui raske on minul või sinul sel nädalal jätkata Jumala armastamist, lahke olemist, kõigi armastamist ja armastuses tegutsemist hoolimata sellest, mida teised ütlevad või arvavad ...
Armastav Isa, aita mul olla kindlameelselt kõigepealt Sinu vankumatu laps! Ära lase mitte millelgi muul elus sellest tähtsamaks saada, ükskõik kui oluline, keeruline või ahvatlev see ka poleks! Aita, et mu sõnad ja teod näitaksid ümberolijaile, et ma kuulun Sulle!
In English