Kõik head asjad maa peal lõpevad varem või hiljem. Mõnda aega tungles rahvahulk Jeesuse ümber. Nad ei saanud Temast küllalt. Paljusid vaimustasid Tema imeteod. Teised oli tulnud laskma end Tema jüngritel ristida – nii paljud, et see oli valmistanud raskusi (Jh 4:1−3). Jeesus suutis vaevu rahva surve eest pääseda. Veelgi hullemaks läks asi pärast viie tuhande söötmist Jh 6:1−15. Tol korral püüdsid nad Temast kuninga teha.
Kuid Jeesusel olid teistsugused kavatsused ja Ta saatis rahva laiali. Ja siis pidas Ta selle kõne, kus väitis end olevat eluleiva ning rääkis enda liha söömisest ja vere joomisest.
Seda oli liiga palju. Lõpu algus oli juba näha, kui paljud „lahkusid ... tema juurest ega käinud enam koos temaga“. Mõned neist hakkasid paremini mõistma, kuhu Jeesus suundub. Pole ju võimalik korduvalt ametivõimudele väljakutseid esitada ja pääsemisele loota. Nad tundsid ära, et Ta oli hävingule määratud.
Nad järgisid Teda hea meelega, kuni leiba ja kala oli ohtralt. Nad olid käinud Tema järel puhtalt isekatel põhjustel, püüdes sellest endale kasu saada. Kuid nad polnud huvitatud niisuguse inimese järgimisest, kel polnud piisavalt oidu võtta vastu kuninga koht, kui Talle seda pakuti.
Ja siis oli ka Juudase tumeda külje esmakordne eelaimdus. Temal oli oma arusaam, kuidas aidata Jeesusel liikuda suunas, mida tema pidas õigeks.
Muutuvate aegade valguses küsis Jeesus kaheteistkümnelt, kas ka nemad hülgavad Ta. Peetruse vastus on klassika: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.“
See vastus on toetanud mind palju kordi, kui asjad on läinud keeruliseks ja isegi kogudus tundub suure segadusena. Sarnaselt Peetrusega ei mõistnud ma kõike, ei olnud asjadega rahul ega suutnud tulevikku näha. Kuid üht asja teadsin ma kindlalt: Jeesus ja usk Temasse olid mõttekamad kui kõik muu. Kuhu mujale on mul minna? Ma pole kunagi kahetsenud, et olen klammerdunud Jeesuse külge nii halbadel kui ka headel aegadel.
In English