Kui olin kinnitust saanud, et mul on vähk ja ootasin operatsioonipäeva, püüdsin aru saada selle olukorra mõttest. Mulle on ikka tundunud, et iga raske asjaga on meil vaja midagi edasiminekuks õppida. Nii küsisin Jumalalt, mida peaksin õppima sellest olukorrast? Lootsin, et kui selle ruttu selgeks saan, pole Tal vaja mulle õpetust jagada minu jaoks liiga vaevarikkal viisil.
Mitmel päeval tuli mul selline tunne, et Piiblis on nagu kuskil kirjas, et patt on nagu vähktõbi… aga tegelikult sellist salmi pole. Ometi selgis minus arusaam, et see ongi see, mida ma peaksin õppima. Imelikul kombel sobis see allegooria nii mõnegi tahuga mu igapäevas.
Kust see haigus tuli? Millal see juba alguse sai? Vähk on salakaval haigus ja alguses kohe mitte üldse valus. Patt on ka alguses mitte üldse nii kole. Nüüd aga anti mulle aeg ka patuprobleemiga tegeleda. Märkasin imelikke sarnasusi oma haiguse ja patu vahel.
Kui mul tekkis arusaam, et mul on vähk, siis ma ei saanud ei selle diagnoosimiseks ega raviks ise muud ette võtta, kui minna arsti juurde ja nõustuda tema pakutava raviga. Oleks olnud lootusetu oodata, et see iseenesest mööda läheb. Kui tunneme, et meis on (mingi) patt, siis on ainus võimalus sellega tõhusalt tegeleda – minna Arsti juurde ja nõustuda Tema pakutava raviga. Pattki ei lähe mööda iseenesest.
Kui ma oleksin arsti juurde minekut edasi lükanud, oleks vähk minus ju edasi kasvanud. Nii ka patt: kui sellega midagi ette ei võeta, siis see aina kasvab.
Kui läksin arsti juurde, ei saanud ma kuidagi teda süüdistada oma haiguses. See oli ju minu küljes ja tema tegi, mis suutis, selle ravimiseks. Nii pole kunagi õigust süüdistada Jumalat selles, mis on meis halvasti. Parem on minna Tema juurde ja paluda Temal asjaga tegeleda oma äranägemise järgi.
Jumal, palun aita mul näha oma süütegusid ja patte! Aita nõustuda Sinu pakutava ravimiga selle vastu! Tänu Sinu lahenduse eest!
Edna Tuvi
In English