Jeruusalemma märk 2

Eile hakkasime uurima Jeesuse prohvetlikke hoiatusi, mis andsid Tema järelkäijatele võimaluse linna hävitamisest pääseda. Sündmuste käik võimaldas kristlastel Tema hoiatust tähele panna.

66. aasta augustikuus ründas Cestius (Rooma legaat Süürias) Jeruusalemma ja taganes oma vägedega teadmata põhjusel, kuigi võit oli käeulatuses. Siis alistas Vespasianus 67. ja 68. aastal Galilea ja Juudamaa, kuid viivitas Jeruusalemma piiramisega keiser Nero surma tõttu. Alles 70. aasta kevadel ja suvel piiras Vespasianuse poeg Titus Jeruusalemma ja hävitas selle. Kusagil 66. aasta probleemide ja 70. aasta hävituse vahel kirjutas Eusebius (263−339): „Jeruusalemma koguduse liikmetel kästi oraakli poolt aktsepteeritavatele isikutele antud ilmutuse vahendusel linnast enne sõja algust lahkuda ja asuda elama Perea linna Pellasse. Pellasse siirdusid Jeruusalemmast need, kes uskusid Kristusesse.“ („Ecclesiastical History“, 3.5.3)

Nii põgenesid kristlased Matteuse 24. ja Luuka 21. peatükis Kristuse antud ja Eusebiuse poolt mainitud nimetu prohveti hoiatust järgides linnast ja pääsesid selle saatusest. Mõlemad, nii hävitamine kui kristlaste pääsemine õnnetusest, olid väga olulised märgid Jeesuse teise tuleku ja maailma lõpu seisukohalt. Matteuse 24. peatüki kontekstis on need justkui tagatiseks, et patune maailm hävitatakse lõplikult ja need, kes Jeesusesse usuvad, saavad lõpuks päästetud.

Ellen White võtab selle hästi kokku, kirjutades: „Meie Päästja prohvetlik ettekuulutus Jeruusalemma tabanud hävituskohtust täitub veel kord ja sellisel määral, millest eelpool toodu oli vaid ähmane vari. Jumalale kord eraldatud linna saatuses võime me näha maailma saatust, kes on hüljanud Jumala armu ja tallanud Tema käsud jalge alla. ... Sellel päeval aga, nii nagu toona Jeruusalemma hävitamise ajal, päästetakse Jumala rahvas.“ („Suur võitlus“, orig lk 36, 37)

Tänu olgu Jumalale Tema ettehoolitsuse eest.