„Ära karda!“ Need sõnad on märkimisväärselt sarnased Jeesuse sõnadega „Teie süda ärgu ehmugu!“ ristilöömise eelõhtul (Jh 14:1−3). Ühes eelmises lõigus sidus Jeesus mittekartmise põhjuse oma teise tulekuga. Ta pidi minema neile asemeid valmistama ja siis tulema tagasi, et nemadki saaksid olla koos temaga. Johannese 14:1−3 ei mainita Tema ülestõusmist, kuid sellele vihjatakse selgelt.
Ilmutuse 1:17 ja 18 ei mainita teist tulekut, kuid selle leiame salmist 7, kus Johannes teatab, et Jeesus tuleb pilvedel ja „iga silm saab teda näha“. Ta saab tagasi tulla, sest Ta on Elav, Ta oli surnud, kuid nüüd elab.
See on hea sõnum, aga 18. salmi lõpuosa on veelgi parem. „Minu käes on,“ teatab Elav, „surma ja surmavalla võtmed.“ Vanaaja paleedes oli see, kelle käes olid võtmed, tähtis isik. Tema sai inimesi kuninga juurde lubada või mitte lubada. Võtmed olid võimu sümbol.
Selle fakti valguses saame hinnata Jeesuse väidet, et Tal on surma ja surmavalla võtmed. Kõik inimesed võivad saata inimesi surma. See pole mingi saladus. Lihtsalt vajuta päästikule ja keegi ongi saanud üheotsapileti surnuaiale.
Kuid vastupidine pole nii lihtne. Võimatu on inimest tagasi ellu tuua, ükskõik kui palju on sul raha või võimu.
Siinkohal tuleb mängu Jeesuse võit surma üle. Tema ülestõusmine näitas igale ajastule, et Temal üksi on surma ja surmavalla võtmed.
Seepärast on Tema ülestõusmine Tema järelkäijate ülestõusmise garantiiks. Seetõttu ei ole kristlastel vaja karta. Me teenime ülestõusnud Issandat. Meile ei saa juhtuda mitte midagi, mida Tema ei suudaks tagasi pöörata – isegi surmast ei piisa.
Ta pole mitte üksnes ülestõusnud, vaid Ta on alati elav. Jeesus ei tõusnud surnuist, et uuesti surra, vaid Ta elab „igavesest ajast igavesti“. Oma võtmete abil pakub Ta sama igavest elu kõigile oma järelkäijatele.
Lõppsõna: ära karda, sest me teenime ülestõusnud Issandat, kes tuleb tagasi, et anda oma järelkäijatele elu, mis kestab igavesest ajast igavesti.
In English