Jumala armastus ei too kunagi kaasa patu pisendamist, see ei kata kinni ega vabanda ülestunnistamata eksimust. Aakan õppis liiga hilja, et Jumala seadus on muutmatu, samamoodi nagu selle Autor. See hõlmab kõiki meie tegusid, mõtteid ja tundeid. See järgib meid ja jõuab iga tegevuse salajase ajendini. Pattu hellitades hakkavad inimesed suhtuma Jumala seadusesse kergelt. Paljud varjavad oma üleastumisi teiste inimeste eest ja arvavad ekslikult, et Jumal ei ole ülekohtu tähelepanemises täpne.
Kuid Jumala seadus on õiguse suur mõõdupuu ning sellega võrreldakse iga eluajal tehtud tegu sel päeval, mil Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri. Südame puhtus toob kaasa elu puhtuse. Kõik patu vabandused on asjatud. Kes palub patuse eest, kui Jumal tema vastu tunnistab? − The Signs of the Times, 21. aprill 1881.
End kristlaseks nimetavate inimeste hulgas on palju neid, kelle patutunnistus on sarnane Aakani omaga. Nad tunnistavad üldiselt oma väärtusetust, kuid ei tunnista patte, mille süü lasub nende südametunnistusel ja mis on Jumala rahvale toonud Tema meelepaha. …
Tõeline patukahetsus võrsub patu vastumeelse olemuse tunnetamisest. Üldised patutunnistused ei ole Jumala ees hinge tõelise alandamise vili. Nad jätavad patused enesega rahulolevas meelsuses samamoodi edasi elama, kuni südametunnistus kõveneb, ja hoiatused, mis kord neid äratasid, ei tekita peaaegu ohutunnetki ning mõne aja pärast tundub patune eluviis õigena. Liiga hilja avastavad nad patud − sel päeval, mil neid ei lepitata enam tapa- ega roaohvriga. Tohutu suur vahe on faktide tunnistamisel, kui need on õigeks osutunud, ja nende pattude tunnistamisel, mis on teada ainult endale ja Jumalale. − The Signs of the Times, 5. mai 1881.
Süüdlane Aakan ei tundnud koormat. Ta võttis asja väga vabalt. Me ei leia selles loos midagi, mis annaks märki tema ängistusest. Pole ühtki tõendit, et ta tundis süümepiinu või mõistis põhjuse ja tagajärje seost, öeldes: „Minu patt tõi rahva peale Issanda meelepaha.“ … Ta ei andnud märkigi eksimuse heastamisest patu tunnistamise ja hinge alandamisega. …
Aakani ülestunnistus, kuigi liiga hilja, et tuua talle mingitki päästvat kasu, kaitses siiski Jumala iseloomu selles, kuidas teda koheldi, ning välistas Iisraeli lapsi pidevalt painava kiusatuse süüdistada Jumala sulaseid tegevuses, mida Jumal ise oli käskinud teha. − „The Seventh-day Adventist Bible Commentary“, „Ellen G. White Comments“, 2. kd, lk 997.
In English