Lastele tuleb õpetada, et nad kuuluvad perekonna hulka. Neid toidetakse, riietatakse ja armastatakse ning nende eest hoolitsetakse. Nad peavad neile osaks saanud headusele vastama nii, et toovad kõikvõimalikku õnne perekonda, mille liikmed nad on. Nii saavad neist Jumala lapsed ja misjonärid oma pereringis.
Kui vanemad jätavad oma laste kasvatamise hooletusse, võtavad nad neilt selle, mis on hädavajalik tasakaalustatud, igakülgse iseloomu arenemiseks. Nii jäävad lapsed ilma iseloomust, mis oleks õnnistuseks läbi kogu elu. Kui lastel lubatakse omamoodi toimida, tekib neil arusaam, et neid tuleb ümmardada, kummardada ja lõbustada. Nad arvavad, et nende soovid ja tahe peavad saama rahuldatud. Niiviisi harjutatuna veavad nad koduse kasvatuse puudujääke kogu oma usulises kogemuses kaasas.
Jumal soovib, et meie perekonnad oleksid taevase perekonna sümbolid. Vanemad ja lapsed peavad iga päev seda meeles pidama ning suhtuma üksteisesse kui Jumala perekonna liikmetesse. Siis annab nende elu maailmale näitliku õppetunni, missugune võib olla Jumalat armastav ja Tema käske pidav perekond. Kristus saab austatud. Tema rahu, arm ja armastus täidab pereringi nagu kallis lõhnaaine. Jumalale tuuakse kristlike misjonäride laste elus kaunis ohver. See rõõmustab Jeesuse südant ning Ta peab seda kõige väärtuslikumaks ohvriks, mida Ta võib üldse saada.
Olgu Issand Jeesus Kristus iga perekonna teenimise objekt. Kui vanemad annavad oma lastele õige õpetuse, on nad ise õnnelikud, kui näevad laste Kristuse-sarnases iseloomus oma hoolika kasvatuse vilju. Nad pakuvad Jumalale parimat teenistust, kui näitavad maailmale hästi korraldatud ja distsiplineeritud perekonda, kes üksnes ei karda Issandat, vaid austab Teda ka oma mõjuga teistele perekondadele. Nad saavad selle eest tasu. − The Review and Herald, 17. november 1896.
In English