Praegu on ülesanne veenda hingi tões. Seda saab kõige paremini teha isiklike jõupingutustega – viia tõde koju kätte, palvetada inimestega ja avada neile Pühakiri.
Seda tööd tegevad inimesed peavad – samamoodi nagu kantslis töötavad vaimulikud – olema hoolsad, et nad ei muutuks oma tööplaanides kivinenuks. Nad peavad pidevalt õppima. Neil peab olema kohusetundlik innukus omandada kõrgeim kvalifikatsioon, saada osavaks Pühakirjas. … Nad peavad arendama hoolsa uurimise ja vaimse tegevuse harjumusi, anduma palvele ja Pühakirja usinale uurimisele. Selles punktis on paljud vajakajäämises süüdi. Jumala nõuded neile ei ole väikesed. Kuid nad on rahul piiratud arusaamaga, mis neil Pühakirjast on, ning nad ei püüa mõistust ja kombeid täiustada.
Iga väidet prohvetlikus ajaloos ja iga Kristuse antud praktilist õppetundi tuleb hoolikalt uurida, et midagi ei jääks vajaka. Mõistus saab tegevuse kaudu jõudu, avarust ja teravust. Seda tuleb tööle sundida, muidu jääb see nõrgaks. Mõistust tuleb harjutada mõtlema, harjumuslikult mõtlema, muidu kaotab see suurel määral oma võime mõelda. Heidelgu mõistus Jumala Sõnas leiduvate keeruliste probleemidega ning intellekt saab korralikult äratatud, et jutlused ei oleks kehvad, vaid värsked ja manitsevad ning aktiivse mõistuse innukuses esitatud.
Kristuse teenijad peavad vastama kõrgeimale standardile. Nad on õpetajad ja nad peavad olema Pühakirjas vilunud. … Piibli uurimine koormab töölise mõistust, tugevdab mälu ja teritab intellekti rohkem kui kõigi filosoofiliste valdkondade uurimine. Piibel sisaldab ainult tõde, mis puhastab hinge, ja see on intellektuaalse arenemise jaoks parim raamat. Väärikas lihtsus, millega selles käsitletakse olulisi õpetusi, on just see, mida peab iga noor ja iga Kristuse tööline õppima, et esitada lunastuse saladusi neile, kes on pimeduses. − The Review and Herald, 8. detsember 1885.
In English