23. oktoober 1844. Kindlasti süngeim koidik ajaloos pärast seda sünget hingamispäeva aastal 31, kui Jumala Messias puhkas surnuna.
Hiram Edsoni farmis viibivad usklikud, kes olid kogu eelmise pika päeva üksteist Piibli tõotusi tsiteerides julgustanud, olid meeleheite äärel. Pisarais ja kahvatuna küsisid nad üksteiselt: „Kus me eksisime? Kas Ta üldse tuleb? Kas Piibel on vale?“ Kuupäevi oli määratud varemgi, kuid ükski ei omanud sellist kindlust nagu see. Kuidas nad said nii väga eksida?
Edson meenutas neile, et Jumal oli alati vajaduse korral saatnud abi ja valgust ning Ta teeb seda jälle. Paljud läksid koju, kuid mõned jäid paigale, et minna küüni ja eraldatuses palvetada. Tagasiteel läbi koristatud maisipõllu vaatas Hiram Edson äkitselt üles ja peatus.
Tema sõbrad ei pannud seda enne tähele, kui nad jõudsid põllu äärde. Siis vaatasid nad tagasi ja nägid teda taevasse vahtimas. Üks hõikas: „Mis lahti? Kas kõik on korras?“
„Ta vastab meie hommikusele palvele,“ lausus Edson. Ta rääkis, et oli tundnud õlal justkui kätt, mis teda peatas. Kui ta üles vaatas, nägi ta Jeesust pühast paigast lahkumas ja kõige pühamasse paika astumas, et pühamut puhastada. Kas kuupäev oli olnud õige, kuid nende arusaam ekslik?
Mitmed inimesed hakkasid Piiblit uurima rohkem kui eales varem. Kui nad arvasid, et mõistavad Vana Testamendi pühamu tähtsust ja selle suhet sellega, mis just oli toimunud, andis Edson välja järjekordse numbri oma ajakirjast Day Dawn (Päeva koidik), mis oli levitanud Kristuse teise tuleku sõnumit. Nüüd levitas see sõnumit võimalikust selgitusest juhtunule.
Teiste hulgas said selle ajakirja eksemplari ka Joseph Bates ja James White. See muutis nende mõtteviisi kardinaalselt.
Vankumatu Jumal, Sina ei kaota julgust siis, kui meie kaotame. Sa tunned meile kaasa ja lohutad meid, kuid Sa ei karda ega ole õnnetu. Sind ei üllata miski. Kui ma seisan silmitsi enda suurte pettumustega, aita mul palun jätkuvalt Sinu külge klammerduda nagu need inimesed, ning uskuda, et Sina saadad valgust ja abi!
In English