Ärge kartke!

Ärge kartke! Tõsiselt? Kas Jeesus teab, millest Ta räägib? Kas Ta on eksiteele sattunud? Ta ju alles loetles salmides 17−23 igasuguseid asju, mis nendega juhtuvad. Salmides 24 ja 25 täheldas Ta, et nad pole Temast paremad ja neid kiustakse samamoodi taga nagu Teda. Ja Ta juba teadis, et Tema elu suundub Rooma risti poole. Ometi annab Ta jüngritele korralduse: „Ärge kartke!“

„Ärge kartke“ ja selle põhjused on Jeesuse misjoniteemalise jutluse selles osas domineerivad, neid mainitakse salmides 26, 28 ja 31 kolm korda. Ilmselge fakt on, et inimlikust vaatenurgast on Jeesuse järelkäijatel palju asju, mida karta, sest nad kohtavad hülgamist, tagakiusamist ja isegi surma. Aga Ta ütleb neile ikkagi: „Ärge kartke!“

Siinkohal peame kõik, kes oleme Kristuse vastu võtnud, tähelepanelikult kuulama. Sageli hakkame kartma, kui meid usu pärast veidikenegi tagasi lükatakse või kui peame usu eest seisma keerulistes oludes. Ja kui Jeesuse öeldu on tõsi, siis võib asi palju hullemaks minna. Ometi ütleb Ta: „Ärge kartke!“ Kuidas Ta saab nii kindlalt selle korralduse anda? Kuidas saab Ta öelda „ärge kartke“ nende asjade kohta, mis loomu poolest tekitavad hirmu?

Salmides 26−31 annab Ta neile olulistele küsimustele kolm jõulist vastust. Esiteks, meil pole vaja karta, sest „midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada“. (Mt 10:26)

Teisisõnu, asjad pole alati niisugused nagu praegu. Me näeme siin asju läbi udu, kuid tulevikus mõistame nii, nagu need tegelikult on. Siis võidab tõde ning Jumal ja Tema rahvas saavad süüdistustest vabaks. Sel ajahetkel ilmutavad tagakiusaja põhimõtted ja uskuva tunnistaja kristlik kangelaslikkus enda tõelist väärtust ning igaüks saab välja teenitud tasu.

Kristuse tunnistajad ei pea kartma, sest nad teavad, et igaviku kohtuotsused parandavad ajalikud kohtuotsused.