Apostlite väe võti

Avaldatud 13.11.2017, rubriik Päeva sõna

Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad ja vanemad! Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud heateo pärast, mille läbi ta päästeti, siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks“. Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ Apostlite teod 4:8−12

Kas see on seesama Peetrus, kes mõne nädala eest värises hirmust ja puges peitu, et teda Jeesuse järelkäijana ära ei tuntaks? Kas see on seesama inimene, kes vandus ja sajatas, et ta ei tunne Jeesust ega ole Tema jünger?

Jah ja ei. Jah sellepärast, et tal oli sama keha ja nimi. Kuid ei sellepärast, et argpükslik Peetrus oli muutunud, nii väga muutunud, et nüüd pöördus ta kartmatult mõjuvõimsa suurkohtu, selle juutide valitsusorgani poole, mis oli Jeesuse surma mõistnud.

Apostlite tegude 4. peatükis räägitakse edasi, et juudi juhid, „nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid … seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (salm 13)

Juudi juhid, kes ei teadnud, mida tülikate apostlitega ette võtta, „kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel. Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.““ (salmid 18−20)

Hiljem, pärast seda, kui ametivõimud olid nad usu pärast vangistanud ja nad olid imeliselt vabastatud, olid muutunud Peetrus ja tema kaaslased pühakojas avalikult rahvast õpetamas (Ap 5:17−25). Kui neid taas suurkohtu ette toodi, siis „Peetrus ja teised apostlid kostsid: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge. Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.““ (salmid 29−32)

Kristuse ülestõusmisest kuulutamine oli apostlite sõnumi peamine veendumus. Nad ei kartnud enam, sest nad teenisid ülestõusnud Issandat, kellel olid surma ja surmavalla võtmed. Isegi mõjuvõimsad inimesed ei saanud neile midagi teha. Olles Ülestõusnut näinud, teadsid nad, millest räägivad. Ja keegi ei saanud neid vaikima sundida.

Niisugune on ülestõusmise usu muutev vägi.

Jaga Facebookis