„Jah, ma tulen varsti!“ (Ilm 22:20) Need on Jeesuse viimased sõnad Piiblis ja neid korratakse Ilmutusraamatu 22. peatükis kolm korda. Kui ma saan taevasse, siis tahan Temalt küsida, mida Ta sellega mõtles. Möödunud on ju rohkem kui kaks tuhat aastat. Ja kui olla ükskõik kui kannatlik, siis see nüüd küll varsti pole.
Peetrus, mees, kes pole sugugi alati olnud tuntud kannatlikkuse poolest, võis endalt sama küsida. Ma ei tea, mida ta arvas, aga seda ma tean, et ta andis meile inspireeritud vastuse.
Ta käsitleb teemat kahel tasandil. Esiteks, Jumal ei ole sama kannatamatu kui inimesed. Õigupoolest ei võta Ta aega nii nagu meie. Meie isikliku elu piirid on sünd ja surm. Nende vahel võib meil olla kuuskümmend või seitsekümmend või isegi sada aastat. Aga kui surm tuleb, on aeg meie jaoks lõppenud. Me oleme ajast ja selle lühidusest vägagi teadlikud. Vanemaks jäädes leian, et tunnen suuremat huvi surmakuulutuste vastu. Teadlikkus ajast, mis mul on jäänud, muutub iga mööduva kümnendiga aina teravamaks.
Aga mis siis, kui ma eksisteeriksin mineviku igavikust kuni tuleviku igavikuni? Ajal oleks uus tähendus. Nii on ka Jumalaga. Inimeste ajapaanika ei pane Teda unustama lõplikku eesmärki maa peal.
Ja see eesmärk on Peetruse vastuses Jumala tagasituleku viivituse kohta. Täpsemalt lubab Ta ajal jätkuda sellepärast, et soovib anda võimalikult paljudele inimestele võimaluse meelt parandada ja siseneda Tema kuningriiki. Sellest perspektiivist on viivitus iseenesest halastustegu.
Kuid lõpp tuleb siiski ja siis toimub see vaatemänguliselt suure müra ja tule ja maad vapustavate sündmustega.
Kuid Kristuse teine tulek ise saabub nagu varas selle pilkava maailma jaoks, keda on uinutanud lõbustused. Ja siinkohal on võimalik teine tähendus Kristuse viimastele sõnadele Pühakirjas. See sõna, mida on kasutatud sõnana „varsti“, tähendab ka „kiiresti“. Kui taevakell annab märku aja lõpust, tuleb Jeesus kiiresti pilvedel ning maa asjatoimetused lõppevad ruttu nii pilkajate kui ka usklike jaoks.
In English