Jumal naerab viimasena

Avaldatud 14.1.2019, rubriik Päeva sõna

Siis üks neist ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!“ … Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.“ 1. Moosese 18:10, 12

Saara piilus telgiukse vahelt välja, et näha, kellega tema mees vestleb. Kolm võõrast! Neil on vaja süüa ja puhata. Tõepoolest, juba tuligi Aabraham. „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!“ (salm 6)

Saaral võis juba olla valmis jahvatatud jahu, aga kui ei olnud, oli tal piisavalt aega jahvatamiseks, sest sulasel läks vasika veristamise, puhastamise ja küpsetamisega päris kaua. Saara tegi telgi tagumise ukse juurde tule ja pani küpsetuskivi sooja. Seejärel segas ta jahu vähese soola, õli ja piisava veega, et saada tihke tainas. Ta surus taina pihkude vahel kokku ja küpsetas kivil mitu lapikut leivapätsi.

Kõike seda tehes kuulas Saara mehi telgi ees vestlemas. Ta kuulis, kuidas üks neist ütles, et ta saab järgmisel aastal lapse. Kui Saara kuulis neid, kuulsid ilmselt ka nemad teda, nii et kindlasti püüdis ta summutada naeru, mis tükkis selle välismaalase väite peale esile. Saara oli 89-aastane! Ta oli juba ammu loobunud lootusest last saada.

Kujuta ette tema piinlikkust, kui Mees (Piibel ütleb, et see oli Issand) küsis Aabrahamilt: „Miks Saara naeris?“

„Ma ei naernud!“ protestis Saara tõtakalt.

Aga vähem kui aasta pärast oli Jumala kord naerda. Saara sai 90-aastaselt lapse! Ja ta ütles südamlikult: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!“ (1. Moosese 21:6) Ta pani lapsele nimeks Iisak, mis tähendab naermist.

Mõnikord annab Jumal tõotusi, mis näivad asjasse puutumatud. Ja mõnikord annab Ta tõotuse ning siis sa ootad ja ootad ja ootad ja midagi ei juhtu, seega sa otsustad, et see oli üleüldse sinu ettekujutus. Aabraham ja Saara ootasid kakskümmend viis aastat, enne kui Jumala antud tõotus täitus. Ja isegi siis said nad Saara eluajal ainult ühe lapse. Pole just väga suur rahvas. Kui Jumalal on lõpuks ikkagi õigus, kas me naerame siis südamlikult ja kutsume ka teisi üles meiega koos naerma?

Rõõmu Looja, luba mul säilitada huumorimeel, kui püüan sind järgida ja teen mõnikord endale häbi. Õpeta mind kogemuse kaudu, et kui ma olen Sinu (vahel rumal) laps, siis näen rohkelt ootamatuid asju ning mõnikord naerame koos nende üle.

Jaga Facebookis