Olen kuulnud kirjastustes ja sanatooriumis töötavaid inimesi kaebamas, et nad peavad ületunde tegema. Kui nad ei saa pärast kaheksat tundi tööd lõpetada, muutuvad nad rahulolematuks. Aga kui needsamad inimesed hakkavad tööle oma isikliku kasu nimel, töötavad nad tervelt kümme tundi, nagu Ameerikas tehakse, ja sageli pikendavad nad tööpäeva kaheteistkümne tunnini. Nad ei kurda, sest see on nende isiklikes huvides. Suur vahe on, kas aega kasutatakse enda kasuks või Jumala või kaasinimese teenimiseks. …
Piiratud vahendite säästmise varmas teenistus pakub palju enam rahuldust kui raha kokkukuhjamine. Õiget ajendit silmas pidades peetakse niisugust aega Jumala teenimisele pühendatuks. See konkreetne töö Jumala heaks ehitamisel, istutamisel, saagi koristamisel või ükskõik missuguses tööharus nõuab hoolt ja tööd, aga see tasub ära. Jumal mitmekordistab ressursse, Tema aitab vahendite hankimisel.
Paljud juba tegutsevad selles suunas ning on seda alati teinud. Aja pühendamine Jumalale ükskõik missuguses tööharus on kõige suurema tähtsusega. Mõni võib kasutada sulge, et kirjutada kiri kaugel asuvale sõbrale. Pühendunud isikliku töö kaudu saame Jumalat mitmel moel individuaalselt teenida.
Mõned arvavad, et kui nad annavad Jumala töö heaks osa oma rahast, siis on see kõik, mida neilt nõutakse, ning Jumalalt antud väärtuslik aeg, mida nad võiksid Tema isiklikuks teenimiseks kasutada, möödub kasutult. Kõigil, kel on tervist ja jõudu, on eesõigus ja kohustus Jumalat aktiivselt teenida. Rahaliste annetuste andmine ei asenda seda. Need, kel ei ole raha, võivad selle asendada isikliku vaevanägemisega ning isegi raha saab selles töös mitut moodi teha.
Kõik võivad olla Jumala kaastöölised. Tunnid, mida on tavaliselt kasutatud meelelahutuseks, mis ei anna ihule ega hingele ei puhkust ega kosutust, võiks veeta püüdes abistada mõnd abivajajat, külastades vaeseid, haigeid ja kannatajaid. Meie aeg kuulub Jumalale ja kristlastena peame kasutama seda Jumala auks. − „Manuscript Releases“, 6. kd, lk 79, 80.
In English