Nagu laulusalm ütleb: „On sädet vaja vaid.“ Üsna pea pärast seda, kui Johannes oli Jeesuse ristinud ja temast teatanud, jätsid kaks Johannese jüngrit ta maha ja järgis selle asemel Jeesust, nii nagu see olema pidi ja nagu Johannes ise oli öelnud Johannese 3:30.
Seejärel kiirustas üks neist kahest, Andreas, oma venda Peetrust otsima. „Tule ruttu! Sa pead seda nägema! Me leidsime Messia!“
Kas sa suudad seda ette kujutada? Nagu keegi ütleks sulle, et nägi Jeesust tagasi tulemas, välja arvatud tõsiasi, et seekord me teame, et näeme Teda kõik korraga. Aga püüa ette kujutada, kui elevil sa oleksid!
Meile ei ole räägitud Peetruse reaktsioonist, kuid teda tundes ta kas kõhkles alul ja läks ainult selleks kaasa, et näha, kas tema vend ikka teab, millest räägib, või jättis ta kõik sinnapaika ja tormas suures elevuses minema. Peetrus ei olnud tuntud asjade poolikult tegemises.
Siis leidis Jeesus Filippuse ja Filippus rääkis uudise edasi oma sõbrale Naatanaelile. „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist!“
Naatanael vastas: „Naatsaretist? See on nüüd küll mingi nali.“
Aga Filippus kostis: „Tule ja vaata ise.“ (vt Johannese 1:45, 46)
Ja see on iseenesest hea vastus. Täna ei saa me oma sõpru kutsuda siia või sinna, et Jeesust füüsiliselt näha. Kuid me saame kutsuda neid ise kogema, mis tunne on omada Temaga lähedast suhet. Meie sõnadest ei piisa ja kui nad on meiega lihtsalt nõus ja „usuvad“ seepärast, et meie nii ütleme, ei ole nad sugugi Jumalale lähemal.
See ei ole usk.
Kummalgi neist meestest ei olnud veel täielikku usku. Esimesed kaks tulid uudishimust ja sellepärast, et nad usaldasid Ristija Johannest. Teised tulid vaatama sellepärast, et nad usaldasid oma venda ja sõpra. Naatanael ütles: „Sina oled Jumala Poeg!“ sellepärast, et Jeesus teadis, et ta oli olnud viigipuu all. Jeesus vastas selle peale põhimõtteliselt: „Sa pole veel midagi näinud.“
Aga nad tulid. Nad tulid ise vaatama ja rohkem teada saama. Ja nagu me teame, nad jäid. Nemad omakorda kutsusid teisi. Ja mõne aasta pärast pöörasid nad maailma pahupidi.
Kuningriigi Tooja, Sina kutsusid Johannese jüngreid: „Tulge ja vaadake!“ Nemad kutsusid teisi: „Tulge ja vaadake!“ Sa kutsud mind: „Tule ja vaata!“ Ma saan veel järgmisi kutsuda: „Tulge ja vaadake!“ Ma palun, näita ennast kõigile meile, kes me tuleme ja otsime, meile, kellel on janu Sinu õiguse ja terviklikkuse järele! Me peame teadma, et sa oled siin − meie kõrval, kõnnid meiega koos ja teed oma lastest oma uue kuningriigi kodanikud.
In English