Ebapuhtuse konflikti teises pooles pöörab Jeesus variseridele selja ja kõneleb kõigepealt rahvale, kes ei olnud ilmselt senist mõttevahetust kuulnud, ja siis jüngritele.
Ta räägib rahvale, et variserid ei mõista tegelikult tõelist rüvetumist ega laiemalt võttes ka tõelist religiooni (Mt 15:10, 11). Siis tulevad jüngrid Jeesuse juurde ja juhivad tähelepanu, et Ta oli oma selleteemalise õpetusega varisere haavanud. Sellele vastas Jeesus, et nad on vaid pimedad teejuhid, kes juhivad teisi pimedaid, ning et neile järgnemine toob üksnes hävingu (salmid 12−14).
Aga Peetrus − tõenäoliselt ka teised jüngrid − pole rahul ja pressib Jeesuselt veel selgitusi välja. Ilmselgelt oli tseremoniaalse ebapuhtuse õpetus judaismist niivõrd läbi tunginud, et isegi jüngritel oli raskusi Jeesuse vaatepunkti mõistmisega.
See selgitab Tema ägedaid sõnu neile salmides 16 ja 17. Põhimõtteliselt ütleb Ta: „Kuidas te saate nii juhmid olla? Pärast kogu seda aega, mil te olete mind kuulanud, ei saa te ikka veel aru, mida ma mõtlen.“
Jeesus jätkab aeglase taibuga jüngritele selgitamist, et tõeline rüvetumine ei ole väline asi, see, mis läheb inimese sisse. Pigem on selle juured südames (inimese sisemises olemuses) ning patused teod tulevad patusest südamest (salmid 17−20).
Ühesõnaga, tõeline religioon ei ole väline asi. Pigem on selle lähtekoht armastavas suhtumises Jumalasse ja kaasinimestesse. Sellest mõtteviisist saab inimese kõigi tegude läte. Hiljem on Jeesus selle teema suhtes veel konkreetsem ja täheldab, et Jumala käsud on rajatud armastusele (agapē) Jumala ja kaasinimeste vastu (Mt 22:36−40).
Matteuse 15. peatükis on Jeesuse tõelise religiooni definitsiooni tuum. Kui kahju, et nii paljud meist keskenduvad asjadele, mida on vaja teha ja mida ei tohi teha, jättes samas tegelikult olulise tähelepanuta. Kuigi mõned neist käskudest ja keeldudest võivad olla tähtsad, on nad seda ainult siis, kui südamega on õige asi.
In English