Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ Johannese 16:19−33
Tema tund on tulnud. Nüüd on Tal aega ainult mõneks lohutavaks ja lootust andvaks sõnaks. Siis liigub Jeesus Johannese 13. peatükis alanud hüvastijätuõpetustest edasi ning esitab 17. peatükis oma suure palve nende ja koguduse eest. Ja lõpuks tuleb rännak koos jüngritega läbi Kidroni oru, Ketsemani nõlvast üles, ning kohtumine Rooma sõdurite salgaga.
Kätte on jõudnud aeg viimasteks hüvastijätusõnadeks. „Veel pisut aega, ja te ei näe mind“, ütleb Jeesus jüngritele. Siis lisab Ta, et „taas pisut aega“ ja siis nad näevad Teda (Jh 16:16). Nagu võibki oodata, ajab neid segadusse see väide koos ütlusega, et Ta läheb oma Isa juurde (salm 17). Tähelepanu vajav punkt on, et Tema ülestõusmine muudab nende kurbuse rõõmuks (salm 20). See rõõm täidab nende südame ja mõistuse nii väga, et nende elu pole enam kunagi endine.
Aga nad ei suuda seda veel taibata. Hetkel saab Jeesus anda vaid tõotusi tulevikuks. Vahepealsel ajal peavad nad elama usust.
Kuid usk on habras asi, isegi nende hulgas, kes tundsid Jeesust kõige paremini. Seepärast pidi nende enesekindlus purunema, kui Jeesus vahistatakse, ning nad põgenevad sündmuskohalt ja hülgavad oma Issanda. Aga Tema tunneb neid. Ta ei loobu neist, Ta kogub nad taas kokku ja saadab maailma otstesse Tema nimel suuri asju tegema. Seni võivad nad olla julged, sest nad usuvad Temasse, kes on maailma ära võitnud ja kes jagab oma võitu nendega.
Neis sündmustes on midagi minu jaoks. Ka minu usk on habras. Ja ka mina põgenen vahel Kristuse juurest, kui asjad liiga raskeks lähevad. Aga Ta ei hülga mind isegi siis, kui mina Ta maha jätan. Ka mina võin olla julge, sest mul on Issand, kes mõistab mind ja hoolib minust kui üksikisikust, isegi kui valmistan Talle pettumust.
In English