Nagu eile täheldasime, oli Jeesus kogu elu tundnud Isa ligiolu, ükskõik kui raskeks asjad ka läksid. Aga nüüd ristil see muutus. Sisemine pimedus peegeldas välist. Sellest vallatuna tundis Ta, et on Isast lahutatud.
Ta oli sõnagi lausumata talunud naelte valu, rahva pilkamist ja preestrite mõnitusi, aga kui Ta kaotab silmist Jumala heakskiitva naeratuse, purskub välja ahastushüüd: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ Jeesus oli jõudnud hinge kesköötundi.
Me ei mõista kunagi täielikult, mida Ta läbi elas. Kuid fakt, et see ahastav mahajäetuse hüüd tuli Jeesuselt, kes oli alati tundnud Isa ligiolu, muudab selle äärmiselt tähendusrikkaks. Hüüd iseenesest on osa risti saladusest.
Sõnad on pärit 22. psalmist, mis vastab mitmes üksikasjas Jeesuse viimasele katsumusele. Psalmisti huulil on need sõnad vaid veidi enam kui üksiku ja hüljatud mehe kaebus, kuid Jeesuse huulilt kostes näitavad need tähenduse sügavust, millest Lauljal polnud aimugi.
Miks see hüüd ristil? Kindlasti mitte surmahirmust. Kui inimene on kord juba ristil, siis on surm tema sõber.
Siin on midagi sügavamõttelisemat. See on seotud Kristuse maapealse missiooniga. Ristil kandis Jeesus, puhas ja õiglane lihakssaanud Jumal, maailma patte. Jesaja 53. peatükis öeldakse, et „ta kandis paljude pattu“, „Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale“ (salmid 12, 6).
Üks patu valusaid tagajärgi on, et see lahutab patustaja Jumalast. Aadam ja Eeva tundsid seda lahutust. Samamoodi ka Jeesus, kes sai patuks meie asemel (2Kr 5:21).
Kuid siinkohal tuleb olla tähelepanelik. J. D. Jones täheldab, et „mitte Jumal ei peitnud oma palet ega olnud vihane Poja peale, kes täitis Tema tahet. Meie kuhjuvad patud varjasid Jumala palge nähtavuse.“ Ta oli kaotanud Isa ligiolu tunnetuse. Kuigi Jumal ei olnud Teda hüljanud, tundis Ta end ristil patu kandmise seisukohalt hüljatuna.
Hea sõnum on see, et väga paljudel juhtudel ei tähenda tunded reaalsust.
In English