Arusaamine palvest ei ole niisugune nagu peaks. Meie palved ei ole selleks, et teavitada Jumalat millestki, mida Ta ei tea. Issand tunneb iga hinge saladusi. Meie palved ei pea olema pikad ja valjuhäälsed. Jumal loeb varjatud mõtteid. Me võime palvetada salajas ja Tema, kes näeb salajasse, kuuleb ja tasub meile avalikult.
Kui esitame Jumalale palveid, et rääkida Talle kõigest oma viletsusest, kuigi me ise samal ajal ei tunne end üldse viletsana, siis on meie palved silmakirjalikud. Issand võtab vastu kahetseva palve. „Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.“ [Jesaja 57:15]
Palve eesmärk ei ole muuta Jumalat, see toob hoopis meid Jumalaga kooskõlla. See ei asenda kohustusi. Ükskõik kui sageli ja kui tõsiselt esitatud palveid ei võta Jumal vastu kümnise asemel. Palve ei tasu Jumalale meie võlga. ...
Jõud, mis on saadud palvest Jumala poole, valmistab meid ette meie igapäevasteks kohustusteks. Palve on hädavajalik kiusatuste tõttu, millega iga päev kokku puutume. Mõistuse soovid peavad pidevalt vaikses palves ülespoole tõusma, et suudaksime püsida usu kaudu Jumala väes.
Kui meid ümbritsevad mõjud, mis tahavad meid Jumalast eemale juhtida, peaksid meie palved abi ja jõu pärast olema väsimatud. Kui see nii ei ole, ei õnnestu meil alistada uhkust ja võita patuste himude rahuldamise kiusatusi, mis hoiavad meid Päästjast eemal. Elu puhastava tõe valgus paljastab selle vastuvõtjale südame patused kired, mis püüavad võimule pääseda ja mille tõttu on vajalik … pingutada iga närvi ja võimet Saatanale vastuseismiseks, et saavutada Kristuse teenete kaudu võit. − „Messages to Young People“, lk 247, 248.
In English