Hingamispäev on selleks, et meid Jumalaga

Avaldatud 15.5.2018, rubriik Päeva sõna

kooskõlla tuua

Ja ta ütles neile: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.“ Markuse 2:27

Kui Jeesust süüdistati hingamispäeva rikkumises Betsata tiigi ääres, kaitses Ta ennast kinnitusega, et Ta on Jumala Poeg ning oma Isa kaastööline. Nüüd, kui rünnati jüngreid, tuletas Jeesus süüdistajatele meelde Vanast Testamendist näiteid ja tegusid, mida tegid hingamispäeval need, kes olid Jumala teenistuses.

Juudi juhid uhkeldasid oma Pühakirja tundmisega ning Kristuse vastuses peitus etteheide nende võhiklikkusele Pühakirja suhtes. „Kas te ei ole seda lugenud,“ küsis Ta, „mida tegi Taavet, kui tema ja ta mehed olid näljas? Kuidas ta läks Jumala kotta ja võttis ohvrileibu, sõi ja andis oma meestele, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite?“ (Luuka 6:3, 4) „Ja ta ütles neile: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.“ (Markuse 2:27) „Või kas te ei ole lugenud Seadusest, et preestrid rikuvad pühakojas hingamispäeva ja on siiski ilma süüta? Ent mina ütlen teile, siin on see, kes on suurem kui pühakoda!“ (Matteuse 12:5, 6) „Nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.“ (Markuse 2:28) …

Jeesus ei jätnud oma vaenlasi noomimata. Ta teatas, et oma pimestatuses olid nad hingamispäeva eesmärgist valesti aru saanud. Ta ütles: „Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid.“ (Matteuse 12:7) Nende arvukad mõttetud kombed ei saanud asendada selle siira õrna armastuse puudumist, mis iseloomustab tõelist Jumala kummardajat. …

Jumal hindab ainult armastusest tulenevat teenimist. Kui see puudub, on kombetäitmine solvang. Sama lugu on hingamispäevaga. Selle mõtteks oli tuua inimesed Jumalaga osadusse, aga kui mõistus on haaratud väsitavate kommetega, läheb hingamispäeva otstarve nurja. Selle pelgalt väline pidamine on mõnitus. − „Ajastute igatsus“, lk 284−286.

Jaga Facebookis