Põhja-Galilea ei olnud Jeruusalemmast piisavalt kaugel. Variserid oli Talle siiani järgnenud. Kuid ometi vajas Jeesus aega, et oma jüngreid saabuva kriisi eel õpetada. Ainus lahendus oli minna paganate territooriumile, kus olid Tüüros, Siidon ja Filippuse Kaisarea. See viis Ta eemale ka Heroodes Antipase käeulatusest.
Nagu võibki arvata, kohtas Jeesus peagi mittejuute. Üks neist oli Kaanani naine, kes tuli Tema juurde paluma halastust oma kurjadest vaimudest vaevatud tütrele. Vastuseks teeb Jeesus midagi, mis näib meile solvavana, kuid mida Tema juutidest jüngrid kindlasti ootasid. Ta eirab naist. Jüngrid, arvates, et Jeesuse suhtumine on samasugune nagu neil, paluvad Tal naise minema saata.
Jeesus vastab, öeldes naisele, et Ta on saadetud juutide juurde. Kuid naine jätkab kindlameelselt abi anumist. Jeesus ütleb naisele, et pole õige laste toitu koertele visata. Sel hetkel näeb naine lootusekuma, ta tunnistab tungivat nõudmist esitades, et on valmis olema koer, kui ta ainult saaks osa kuningriigi õnnistustest.
Jeesus tasub naisele ülikülluslikult. Ta mitte ainult ei tunnusta naise usku, vaid tervendab ka tema tütre. See nimetu Kaanani naine mõistis seda, millest jüngrid ei olnud aru saanud − taevariiki sisenemiseks peab inimene olema valmis saama tühiseks.
Kuigi see on nii, haavab Jeesuse näiline karmus naise suhtes enamikku Piibli tänapäeva lugejatest. Siin peame meeles pidama, et Tema sõnu saatsid näoilmed ja kehakeel. Silmapilgutuses, kerges naeratuses suunurgas nägi naine lootusemärki. Ellen White märgib: „Jeesuse näilise keeldumise taga tajus ta varjamatut kaastunnet.“ („Ajastute igatsus“, orig lk 401)
Isa, aita mul olla Sinu suhtes sama tundlik ja igatseda Sind sama palju nagu Kaanani naine!
In English