Vaeste kaitsja

Avaldatud 15.6.2019, rubriik Päeva sõna

Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud … murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda? … Siis … su paranemine edeneb jõudsasti. … Siis sa hüüad ja Issand vastab. Jesaja 58:6−9

Aastatel 1903−1913 jõudis James Humphrey koguduses kiiresti edasi. Ta töötas pastorina, seejärel ta ordineeriti ja ta teenis peakonverentsi nõukogus ning siis äsja moodustatud Põhja-Ameerika neegrite osakonnas (North American Negro Department).

Ta ei olnud kunagi pime selles suhtes, et tema rassil oli ikka veel negatiivne roll, isegi koguduses. Õigupoolest ütles üks sõber talle, et ta peaks sellest kogudusest lahkuma seetõttu, kuidas nad mustanahalisi kohtlevad.

Humphrey ütles: „Ma keeldun sellest kindlalt.“

Ta soovis olla seespool ja püüdis asju muuta. Ta kasutas ande, mis tal oli – veenvat juhtimisoskust, suurepärast kõneosavust ja organisatsioonilisi võimeid. Ta pidas usulise ärkamise telgikoosolekuid ja hakkas looma kõikjal New Yorgis suuri kogudusi. 1922. aastaks oli tema juhtimise all neli peamiselt mustanahalistest koosnevat kogudust.

Tema esimene kogudus First Harlem Church kasvas nii kiiresti, et hoone ei suutnud inimesi mahutada, seepärast rajas Humphrey 1924. aastal teise Harlemi koguduse Harlem Number Two ning oli mõlemas pastoriks. Aastatel 1920−1929 ristis ta üle kahesaja inimese.

Kuid Humphrey võttis tõsiselt ka Piibli järjepidevat korraldust tegutseda vaesuse ja ebaõigluse vastu. Ta mõtles välja kommuuniprojekti Utopia Park Benevolent Association, mis pidi andma afroameeriklastele tervishoiu-, haridus- ja puhkusevõimalusi. Selle finantseerimiseks müüs ta krunte kõigile „hea moraalse kuulsusega“ mustanahalistele.

Peakonverents üritas seda projekti peatada või vähemalt selle üle kontrolli saavutada, kuid Humphrey ütles, et see ei ole koguduse asi, vaid kohalik ning kuulub mustanahalistele inimestele endale. Viimaks tõi see kaasa kogudusest lahutamise ning oli üks põhjustest, miks hiljem moodustusid afroameeriklastel eraldi piirkondlikud liidud. Selle küsimusega oleme hädas tänapäevani. Ükski liit ei ole eraldunud, kõigis neis on inimesi kõigist rassidest, kuid on teatud eraldatuse tunne ning on erinevaid arvamusi selle kohta, mis aitaks või takistaks.

Kõigi inimeste Issand, Sina palvetasid, et me võiksime üks olla, ja see on ka meie palve. On neid, kes seisavad tee peal ees, kuid enamik meist soovib tõesti Sinu tahet järgida. Näita palun, kuidas teha seda nähtaval, positiivsel moel, et see tooks pigem südamed kokku kui eraldaks neid!

Jaga Facebookis