Veel kartmisest

Avaldatud 16.5.2017, rubriik Päeva sõna

Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Matteuse 10:32, 33

Tundub, et me pole kartmisega veel ühele poole saanud. Ma tean, et tänases tekstis ei kasutata sõna „kartma“, kuid kontekstis on kartmine ja see on ainus põhjus, miks usklik ei tunnista Jeesusest või ei seisa Tema eest. Piiblitõlge The Message toob ilmekalt välja selle kirjakoha kartmise dünaamika: „Kaitske mind maailma ees ja mina kaitsen teid oma Isa ees, kes on taevas. Kui pöörate mulle selja ja põgenete, kas arvate, et ma siis seisan teie eest?“

Kuigi Jeesus on kolm korda kinnitanud, et Tema järelkäijatel pole vaja karta, on meil ikkagi kiusatus seda teha. Minul on. Muidugi ei taha keegi praegu minu elu võtta ega mulle füüsiliselt viga teha. Aga kui ma tõesti ütlen seda, mida mõtlen, võivad inimesed minu kulul nalja heita või pidada mind lihtsameelseks, mingiks talumatsiks, kes oleks pidanud sündima 200 aastat tagasi. Meil, inimestel, on raske mitte karta. Tundub, et see on meil veres.

Aga kui laseme Kristusel tegeleda hirmuga oma kalli mina suhtes, on tasu suur. Neil, kes seisavad Kristuse eest, on taevas kaitsja. See on hea sõnum päevil, mil oleme tugevad, kuid hirmutav, kui läbi kukume.

Siin on veel parem sõnum: Jeesus oma armus on valmis meie eest seisma isegi siis, kui oleme Teda salanud, kuid tunnistame üles oma patu ja pühendame end taas Tema mittekartmise plaanile. Peetrus avastas selle armu siis, kui langes silmili maha tol õhtul enne ristilöömist. Ta polnud Jeesust hirmu tõttu üksnes salanud, vaid oli ka needes ja vandudes kinnitanud, et ei tunne Teda. See jõuline tunnistus veenis tema kuulajaid.

Hea sõnum on, et Peetrus avastas end viimaks põlvedelt ja sai ennistatud. Kogu ülejäänud elu tunnistas ta oma Issandat (kuigi mitte täiuslikult), kuni teda ennast risti löödi.

Ja veel on hea sõnum, et Kristus on valmis tunnistama meid Isa ees, kui tunnistame Teda sõnade ja eluga. Ent halb sõnum on, et kui me otsustame püsivalt Teda oma igapäevaelus salata, teeme pikemas perspektiivis viga ainult endale.

Ma arvan, et ainus küsimus, mille peaksin endale esitama, on: „Keda peaksin ma enim kartma, kas teisi inimesi või Jumalat?“

Jaga Facebookis