See töö, mida te teete, et aidata meie õdedel tunda isiklikku vastutust Jumala ees, on hea ja vajalik töö. See on pikalt olnud hooletusse jäetud, aga kui see töö on selgepiiriliselt, lihtsalt ja täpselt määratletud, võime oodata, et kodused hädavajalikud kohustused saavad palju mõistlikumalt tehtud, mitte tegemata jäetud. Issand soovib, et rõhutaksime inimhinge väärtust neile, kes seda ei mõista.
Kui me suudame korraldada nii, nagu te praegu seda teha üritate, et meil oleksid õigesti organiseeritud grupid, keda on arukalt juhendatud, mida nad peavad oma Issanda teenijatena tegema, siis oleks meie kogudustes elu ja elujõud, mida on juba ammu vaja olnud.
Meie Päästja Kristus hindas inimhinge väärtust. Meie õdedel on üldiselt väga raske aeg järjest suureneva perekonna ja alahinnatud tunnustuseta jäänud vaevanägemise tõttu. Olen tundnud puudust naistest, kes õpetaksid neid sellest julgusetust olukorrast kõrgemale tõusma ning tundma, et nad võivad Issanda heaks töötada. See pingutus toob nende ellu päikesekiired, mis peegelduvad teiste südamesse. Jumal õnnistab selles tähtsas töös teid ja kõiki, kes teiega ühinevad.
Paljud noored ja ka vanemad õed paistavad usuasjadest rääkides häbelikud olevat. Nad ei mõista seda nii, nagu see on. Jumala Sõna peab olema nende kindlus, lootus ja rahu. Nad sulgevad aknad, mis peaksid olema taeva poole avatud, ja avavad laialt aknad, mis on maa poole. Aga kui nad hakkavad mõistma inimhinge väärtust, sulgevad nad maapoolsed aknad, ei sõltu enam maistest lõbustustest ja suhtlemisest, murravad välja rumalusest ja patust ning avavad aknad taeva poole, et nad võiksid mõista vaimulikke asju. Siis võivad nad öelda, et võtavad vastu valguse Õiguse Päikeselt, et seda teistele edasi anda.
Kõige edukamad vaevanägijad on need, kes töötavad rõõmsa meelega, et teenida Jumalat väikestes asjades. Iga inimene peab tegutsema oma lõimega, kuduma selle kudumit moodustavasse kangasse ja lõpetama mustri. − The Review and Herald, 9. mai 1899.
In English