Jüngrid ei tea seda, aga selles suhtes, mis puutub taevariigi olemusse ja sellesse, mis pidi Jeesusega juhtuma, on nad täielikus teadmatuses. Samal ajal kui Jeesus kuulutab ette risti ja hülgamist, on neil nägemus troonidest (Mt 19:27, 28) ja isiklikust tähtsusest (Mt 20:20−24). Jüngrid ja Jeesus tegutsevad kahes eri maailmas.
Seepärast esitab Jeesus neile veel rohkem seda, mida neil on vaja kuulda, mitte seda, mida nad tahavad kuulda. See on kolmas kord, mil Ta kordab oma ettekuulutusi oma tulevase surma ja ülestõusmise kohta. See on hetkel nende suurim vajadus. Nad on ju nüüd suundumas Jeruusalemma ja Kolgata risti poole.
Esimest korda oli Jeesus selle teema üles võtnud kohe pärast Peetruse tunnistust, et Ta on Kristus. Viimaks ometi olid nad tundud Temas ära Messia, aga neil polnud aimugi, mida see tähendab. Nii räägib Jeesus neile esimest korda oma eelseisvast surmast ja ülestõusmisest Matteuse 16:21. Ta naaseb selle teema juurde Matteuse 17:22, 23. Ja nüüd, Matteuse 20:18, 19 kõneleb Ta sellest uuesti. Kuid iga kordamisega lisab Ta üksikasju. Nüüd teatab Ta jüngritele, et pärast seda, kui juudi juhid on ta surma mõistnud, „annavad [nad] ta paganate kätte“. Esmakordsed detailid on ka Tema kannatuste viis – teotamine ja piitsutamine – ning surma viis – ristilöömine. R. T. France kirjutab: „Mõte pole rõhutada üksnes hülgamise täielikkust (juudi juhid ja paganad), vaid ka alandust ja ahistavat piina. See ei saa olema kuulsusrikas märtrisurm, vaid inetu ja alati tapatöö. Seda rabavam on lugeda siit, et kolmandal päeval äratatakse ta üles.“
Kuid jüngrid ei kuulnud sellest sõnakestki! Nende enda mured takistasid mõistmast Jumala selget sõna. Nende ambitsioonid ja igapäevane võitlus muutis nad Jeesuse suhtes kurdiks.
Siin on evangeeliumiloo juhtmõte. Ja õigustatult. Inimolemuse põikpäisus muudab meid elavaks iseenda ja oma soovide jaoks ning surnuks Jumala ja Tema tahte suhtes. Ja see, mu sõbrad, ei ole vaid esimese sajandi fenomen.
In English