Mõtted tänaseks
Joosep Arimaatiast on surnumatjate kaitsepühak. Seda Joosepi julge algatuse tõttu pärast seda, kui Jeesus oli ristil surnud. Ta läks Pontius Pilaatuse juurde ning küsis luba võtta Jeesuse ihu ja see matta uude kalju sisse tahutud hauakambrisse, mille ta oli enda jaoks valmistanud.
See tegu võinuks õõnestada tema positsiooni juudi nõukogu kolleegide hulgas. Kahtlemata oli see raske otsus selle silmapaistva mehe jaoks, kes oli pärit Jeruusalemmast umbes 13 kilomeetri kaugusel asuvast Arimaatia linnakesest. Markuse 15:43 on öeldud, et sellele vaatamata ta „võttis julguse kokku“ ja läks Pilaatuse juurde. Sellel kriitilisel hetkel tunnistas ta oma tegudega avalikult, et oli otsustanud järgida Jeesust. Luukas võtab selle mõne sõnaga kokku: ta oli „hea ja õiglane mees, kes ei olnud leppinud nende [nõukogu] otsuse ega teoga ja kes ootas Jumala riiki“ (Luuka 23:50, 51).
Nii on siiski selle tragöödia keskel üks väike hea uudis. Äärmise vajaduse korral ei olnud jüngreid kusagil näha, kuid ootamatust kohast ilmus välja keegi, kes ei kartnud enam oma pead pakule panna, kes tegi selgeks, et kõigest juhtunust hoolimata ei olnud ta kaotanud usku Jeesusesse. Peale selle olid ka mõned naised, kes koos Joosepiga soovisid Issanda ihu matmiseks ette valmistada. Kui see kõik toimus, oli veel reede – päev, mil kõik tundus kohutavalt viltu minevat. Kuid Arimaatia Joosepi hauda ei olnud kauaks vaja …
Minu palve
Tänan Sind, Issand, selliste inimeste eest nagu Joosep, kes kriitilistel hetkedel teevad avaliku otsuse Sinu poolt! Anna ka mulle niisugust julgust!
In English