Lugu kahest lõkkest

See algas ühe lõkke juures ja lõppes teise lõkke juures. Enne esimest lõket oli Peetrus olnud jüngritest kõige ülevoolavam. Ta oli öelnud Jeesusele, et ei jäta Teda iial maha, et ta järgneb Talle, ükskõik kuhu tee viib – isegi vangi või surma. Ta väitis, et on valmis Kristuse eest oma elu andma.

Ja siis tuli see lõke, mille ümber seisid ülempreestri sulased ja mõned ametnikud ning soojendasid end (Jh 18:18). Peetrus ühines nendega. See oli saatuslik käik. Selle lõkke ääres salgas ta kolm korda samm-sammult Kristust, lõpuks vandudes ja needes, et ta ei tunne Teda. Järgnevate päevade ja ööde ahastuses ei suutnud Peetrus endale andestada. Ta oli patustanud kõige kujuteldamatumal moel, ta ei pääsenud reetmise tõelisest süüst. Elu oli kaotanud oma sära.

Teine lõke meenutas Peetrusele esimest. Lõhn tõi tagasi mälestused. Jeesus teadis, mida ta olid teinud. Jumal teadis. Johannes teadis. Ja Peetrus teadis. Isegi ülestõusmine ei suutnud hajutada süütunnet ja painavat mälestust. Tervenemise kontekstis oleks saanud aidata ainult toimumispaiga taaskülastus.

Selle teise lõkke juures on taas tähendusrikas number kolm. Kuid seekord on tegemist kolme küsimusega Jeesuselt ja Peetruse kolme meeleheitliku vastusega. Nagu lõkkesüte hõõgumine, meenutab ka number kolm Peetrusele maailma pattu kandva Talle (Jh 1:29) reetmist. Ja Peetruse väljendamatuks kergenduseks võtab Tall tema patu ära. Kuid Jeesus ei ütle lihtsalt: „Kõik on korras, unusta see ära!“ Ei, Ta annab langenud jüngrile kolm korda ülesande Tema heaks töötada.

Selles loos on midagi meie jaoks. Kui oleme kõigi vaimulike asjade suhtes ärksad, märkame hingatavas õhus lõkkelõhna. Ent siin on ka meie Issand, kes pole valmis üksnes andestama, vaid ka meid ennistama.