Johannese evangeeliumi esimesed sõnad paistavad silma kui üks kõige hämmastavam lõik, mis kirjeldab Jeesust. Ta on „Jumala Sõna“, Jumaluse niisugune väljendus, mida me mõista suudame. Ta on Looja, See, kes lõi selle planeedi, mis iseenesest on Jumala iseloomu ilmutus.
Kahjuks oleme vastuhaku tõttu loodu rüvetanud. Maailm ei ole enam Jumala headuse täiuslik väljendus, sest me oleme sisse toonud surma ja lagunemise. Me otsustasime järele anda kahtlustele Jumala iseloomu kohta, kui langenud ingel esitas meile alternatiivi. Ja me moonutasime loodu, sest muutsime end moraalselt pimedaks, nii et Jumala headust on raskem märgata.
Kristuse sünniga astus Looja − kes oli algselt kõndinud koos meiega Eedeni täiuslikkuses − järsku meie rikutud maailma, olles üks meie seast. Kui loodusmaailma võime ilmutada Jumala iseloomu oli ohus, ilmus meie keskele äkitselt Jumala selge väljendus. Planeet oli patust rikutud, kuid Jumala Poeg mitte. Lihast ja luust inimesena seisis Jeesus silmitsi samasuguste moraalsete vastutuultega nagu ülejäänud meist, kuid Ta ei andnud iial kiusatusele järele. Ta „on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Kiri heebrealastele 4:15).
Jumalat on ikka veel näha loodus, mis tekkis Tema sõna läbi. Sadu aastaid pärast pattulangemist rabas Taaveti südant taeva suurejoonelisus (Psalmid 8:2). Kuid Jeesuses on inimkonnal Jumala iseloomu täiuslik avaldus: Looja, kelle sõna läbi on kõik tekkinud, on Jumala täiuslik Sõna.
Kristuse iseloom püsis rikkumatuna. Oma teenimisperioodi lõpus sai Ta Isale öelda: „Mina olen sind kirgastanud maa peal. … Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. … need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.“ (Johannese 17:4−8)
Kui langenud maailma karm reaalsus kipub sind masendama, siis pöördu Jeesuse poole, kes on „Jumala mõte, mis on kuuldavaks saanud“10.
In English