Kartuse lahendus

Avaldatud 18.5.2017, rubriik Päeva sõna

Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle. Matteuse 10:38, 39

Rist ei olnud Jeesuse ajal naljaasi ega suvaline sümbol. Tema ja Ta jüngrid teadsid, mida see tähendas. Aastal 7 pKr oli Juudas Galileast korraldanud Rooma valitsuse vastu ülestõusu. Pärast mässu mahasurumist oli kindral Varus lasknud umbes kaks tuhat juuti risti lüüa. Et sõnum juutidele pärale jõuaks, lasi Varus ristid paigutada Galilea teeäärtesse.

Ristilöömise mõte ei ütle meie kahekümne esimese sajandi kujutlusvõimele suurt midagi.

Me pole kunagi ristilöömist näinud. Kuid jüngrid olid. Kui nad nägid Rooma sõdurite salka koos inimesega, kes kandis või lohistas risti osa, teadsid nad, et see oli viimane teekond. Nad tundsid risti kui kõige julmemat ja alandavamat surma, niisugust, mida valitsevad roomlased kasutasid väga hea meelega sageli, et hoida Palestiina-suguseid probleemseid piirkondi kontrolli all.

Kuid siin rääkis Jeesus oma taipamatutele jüngritele, et igal kristlasel peab olema rist. Kindlasti nad imestasid, millest Ta küll räägib. Nemad ootasid ju kõrgeid ametikohti Tema valitsuses, mitte kurjategijatena ristilöömist. Kuigi nad tol hetkel ei mõistnud, said nad aastate pärast sellest aru.

Veel arusaamatum oli see, kui Jeesus ütles, et oma risti võtmine viib ellu ja „kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle“.

Aga see, mis oli siis mõistatuslik, sai selgemaks pärast Jeesuse risti, kui apostlid hakkasid kuulutama ristisõnumit. See ei väida, et me kõik sureme sõna otseses mõttes ristil, vaid et meie enesekeskne elu- ja mõtteviis lõpeb ning me elame Jumala riigi nimel, mitte oma enesekesksete ja isekate eesmärkide nimel. Paulus sõnastas selle kokkuvõtlikult: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ (Gl 2:19, 20)

Üks elu paradokse on, et oma isekate eesmärkide külge klammerdudes saame lõpuks kaotuse osaliseks. Aga ristiteel elades leiame igavese elu. See on siis, kui tunneme ära, et põlastatud rist lõpetab (lööb risti) kogu kartuse.

Jaga Facebookis