Igal ajastul on Saatan püüdnud kahjustada Jumala sulaste jõupingutusi, tuues kogudusse fanatismivaimu. Nii oli see Pauluse päevil ning nii oli see ka sajandeid hiljem − reformatsiooni ajal. Wycliffile, Lutherile ja paljudele teistele, kes oma mõju ja usuga maailmale õnnistuseks olid, astuti vastu pettustega, millega vaenlane püüab viia fanatismile ülemäära innukaid, tasakaalutuid ja pühitsematuid meeli.
Eksiteele viidud on õpetanud, et tõelise pühaduse saavutamine viib inimeste mõtted kõrgemale kõigist maistest mõtetest ning juhib neid täielikult tööst loobuma. Teised, omandades äärmuslikud vaated mõnede Pühakirja tekstide kohta, on õpetanud isegi, et töötada on patt − ja kristlane ei peaks üldse mõtlema ei enda ega oma perekonna maisele heaolule, vaid pühendama oma elu täielikult vaimulikele asjadele. Apostel Pauluse õpetus ja eeskuju on sellistele äärmuslikele seisukohtadele karmiks etteheiteks. …
Kui Paulus esmakordselt Korintost külastas, leidis ta end inimeste keskel, kes suhtusid võõraste tegutsemismotiividesse äärmise kahtlusega. Rannikul elavad kreeklased olid energilised kaubitsejad. Nad olid juba nii pika aja jooksul harjunud peent äri ajama, et olid hakanud uskuma, et kasusaamine ongi jumalakartus ja rahateenimine kas õigel või vääral teel − kiiduväärt asi. Paulus oli nende iseloomuga tuttavaks saanud ning ta ei soovinud anda neile põhjust öelda, et ta kuulutab evangeeliumi rikastumise eesmärgil. Tal oleks olnud õigus oma kuulajailt Korintoses toetust nõuda, kuid ta otsustas sellest õigusest loobuda, et tema kui evangeeliumitöölise kasulikkust ja edu ei kahjustaks ebaõiglane kahtlustus, nagu kuulutaks ta evangeeliumi kasu pärast. Ta püüdis kõrvaldada kõik võimalused vääritimõistmiseks, et mitte kaotada oma kuulutuse mõju. − „Apostlite teod“, lk 348, 349.
In English